Silja, Food & Paris

Peedipesto Mooni moodi

2012-03-15T22:05:00.001+02:00

Paar kuud tagasi oli meil üks eriliselt tore õhtu Moonis, millest Tuuli on väga ilusti ja talle omase põhjalikkusega kirjutanud. Toitudest ma ei hakkagi ise enam rääkima, küll aga panen kirja Mooni perenaise Jana poolt õhtusöögi juurde valitud veinid, sest häid sommeljeesid on oluliselt vähem, kui seda nime kandvaid ja vastavat diplomit omavaid inimesi, niiet ehk on need asjatundja-soovitused veinide valikul abiks mõnele blogilugejale. Ja mis seal salata - endalgi hea teinekord spikerdada, kui on vaja mõnda nö kindla-peale-mineku veini;-) Mõlemad veinid sobivad erinevate toitudega igati hästi. Eriti muidugi meeldis mulle pearoogade juurde Jana poolt valitud punane Montepulciano vein, mille täisnimi on: Vino Nobile de Montepulciano DOCG 2007. Aga ka eelroogade juurde joodud Verdicchio viinamarjast vein (täisnimega Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico Superiore DOC 2010 Macrina Garofoli, Marche) oli tõeliselt mõnus nii toitude kõrvale kui ka vahele rüüpamiseks:)

Ise ma muidugi, arvestades selle õhtu pikkust, ei suutnud veinide nimesid nii detailselt meelde jätta, aga kuna veinid olid tõesti sellised, mida jooks hea meelega teinekordki, siis aitas mind täpsete nimetustega abivalmis ja särasilmne Jana. Väga kena temast!:) Kogu õhtusöök ja seltskond (Mooni Jana ja Roman ning blogarditest lauakaaslased) olid nii inspireerivad, et tekkis tahtmine hakata ise kodus erinevaid Mooni toite järgi tegema. Mari-Liis nt tegi Mooni kuulsat viinalõhet, mis on minu lemmik juba Mooni algusaegadest. Vahepeal käis see lõhe küll puhkusel, aga õnneks on rahva tungival soovil taas menüüs. Ja eriti lahe on see, et Roman Zaštšerinski jättis Mari-Liisi postituse juurde ka Mooni viinalõhe PÄRIS retsepti, niiet igaüks saab kodus ise järgi teha, kuigi teades Mari-Liisi asjatundlikkust kalade osas, usun, et tema variant on samuti väga hea:)

Piret aga tegi Mooni-ainetel tatrajahust pliine, mille piltide vaatamine on isegi täiskõhuga piin ja vägisi meenuvad Moonis pakutavad mõnusad soojad pliinid hakitud sibula, hapukoore ja siiamarjaga. Pireti retsept on ainult tatrajahuga, mistõttu sobib see ideaalselt ka gluteenitalumatusega inimestele. Ja sarnaselt Mooniga on Piret teinud kiirkääritust ehk kasutanud õlut, mis on minu arvates täiesti geniaalne nipp! Soovitan igal juhul proovida:) Kui mul kodus tatrajahu oleks, siis oleksin hetkel juba pliidi ääres:)

Mina ise aga ei hakanudki midagi leiutama, sest olin tegelikult juba ammu plaaninud valmistada peedipestot Eesti Ekspressis sügisel ilmunud Roman Zaštšerinski restepti jägi. Moonis pakutakse seda nt lisandiks veiseliha juurde. Ma ise olen peedipestot teinud teistmoodi ja pean tunnistama, et retsepti järgi pestot teha ehk kõiki koostiosi täpselt ära kaaluda on sama raske, kui pestoretsepti kirja saada:) Aga hakkama ma Romani peedipestoga sain - olen enda üle igati uhke!:D - ja tulemus oli väga hea:)

Vaja läheb:
200 g peeti
1 küüslauguküüs
20 g parmesani
50 g extra virgin oliiviõli
20 g metsapähkleid (kasutasin röstitud ja kooritud pähkleid)
soola
2-3 pipraveski ringi musta pipart
veits sidrunimahla

Koori ja viiluta peet ning küpseta 180 kraadises ahjus 20 minutit. Mina kasutasin niimoodi ahjus küpsetatud peete. Jahuta ning töötle blenderis v köögikomainis koos kõigi teiste koostisosadega ühtlaseks. Maitsesta soola, värskelt jahvatatud pipra ja sidrunimahlaga.

Mulle meeldib peedipestot süüa tatra ja kinoaga, tõmmates noaga peale veel parmesanilaaste ning tilgutades oliiviõli. Ja väga hea on see pesto ka röstleival ja sinna peale kuluvad muidugi ka parmesanilaastud v juustuviil marjaks ära:)

Ahjupeedi-mozzarella pirukas

2012-03-13T10:45:00.000+02:00

Ahjus küpsetatud peedid on niiiiiiii head, et mina söön neid lihtsalt tükkide kaupa ilma midagi lisamata:) Kui ma eile peete Tartus küpsetasin, siis ka mu ema ja Karina sõid ahjupeete täpselt sama hea isuga, niiet ilmselt on see peedi-armastus meil ikka perekonna "viga":) Kui sa tahad lihtsamalt ja kiiremalt läbi ajada, siis võid piruka tegemisel kasutada ka keedupeeti v siis peedi niimoodi ahjus koos koorega ära küpsetada. Sellisel juhul aga maitsesta pirukat kindlasti soola ja pipraga.

Kõige paremaid ahjupeete saab nii, et tuleb kõigepealt peedid pesta, ära koorida ja tükeldada ning panna koos küüslauguviilude ja värske tüümianiga fooliumisse. Iga fooliumitüki sisse aseta üks tükeldatud peet, üks väike peenelt hakitud v viilutatud küüslauguküüs ja mõned tüümianivarred. Nirista peale oliiviõli, jahvata musta pipart ja soovi korral ka soola ning keera fooliumi otsad kokku. Tõsta peedid ahjuvormi v -plaadile ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 1 tund kuni need on pehmed.

Mina küpsetan sel viisil tavaliselt kohe terve ahjuplaaditäie peete, sest lisaks niisama söömisele on neid hea panna salatite, pirukate ja suppide (nt selle peedisupi) sisse, samuti võib teha peedipestot.

Põhja tegemisel kasutasin seekord ära eelmise päeva lõunasöögist järele jäänud keedetud kartulid, aga kui sul selliseid ülejääke külmkapis ei ole, siis võta nt see retsept asendades soovi korral nisujahu kas osaliselt v täielikult rukki- v täisteranisujahuga. Kui aga paar väikest keedukartulit on külmkapis olemas, siis saad taigna teha nii:

150 g rukkijahu

80 g võid

2 väikest keedetud kartulit (kaalusid kokku 100 g)

soola, värskelt jahvatatud musta pipart

0,5 tl kuivatatud tüümiani, köömneid v punet

2 spl külma vett

Pane kõik ained köögikombaini, töötle ühtlaseks (pulse-nupp sobib hästi), tee taignast pall, keera see kilesse ja lase vähemalt 30 min külmkapis seista. Rulli külmast võetud taigen lahti ja aseta 24 cm läbimõõduga ettevalmistatud (st võitatud ja rukkijahuga ülepuistatud) vormi põhja ja servadele (u 1,5 cm kõrgused ääred). Võid taigna ka lihtsalt vormi suruda.

Täidis:

300 g ahjus küpsetatud peeti

1 suur punane sibul

250 g mozzarellat

soola, värskelt jahvatatud musta pipart (soovi korral)

balsamicokreemi

värsket tüümiani

Sibul lõika pooleks, siis peeneteks viiludeks ja prae madalal kuumusel või sees pannil klaasjaks (ära pruunista). Nõruta ja viiluta v rebi lihtsalt tükkideks mozzarella. Lõika küpsetatud v keedetud peedid õhukesteks viiludeks v tükkideks. Lao pool mozzarella kogusest piruka põhjale, kata peedi- ja sibulaviiludega. Maitsesta soovi korral soola ja pipraga. Puista aedviljadele tüümianilehti (väike peotäis) ning lao peale ülejäänud juustuviilud. Küpseta 190 kraadi juures ahjus u 30 minutit. Serveeri koos värske tüümiani (lehtede) ja balsamicokreemiga.

Rukki-brownie

2012-03-11T13:37:00.000+02:00

Selle retsepti võtsin ajakirjast "Toit&Trend" ja tegelikult kandis see kook nimetust "rukkikrõbe brownie", kuna ma aga krõbedust ei suutnud brownie puhul tabada, siis jätsin selle osa pealkirjast välja, et mitte lugejaid eksitada:) Üldiselt täitsa mõnus, mahlane ja piisavalt šokolaadine kook, niiet võib teinekordki teha;-) Boonusena on tavapäraselt magusates kookides kasutatav rafineeritud nisujahu, mis on isegi kõrgema glükeemilise indeksiga kui valge suhkur, asendatud tervisliku rukkijahuga. Kuna rukkitera tuumast on idu ja kliisid raske eemaldada, on rukis väga toitainerikas, sisaldades lisaks kaaliumile, rauale, magneesiumile, tsingile ja fosforile ka mõingaid B-rühma vitamiine:)

Igaks juhuks mainin ka, et mina kasutasin (tegelikult kasutan alati, st kõigis küpsetistes, kus rukkijahu vaja) täistera-rukkijahu. Kuigi retsept nägi ette 4,5-5 dl rukkijahu, panin mina 4 dl ja seda oli juba täiesti piisavalt. Arvan, et rohkem rukkijahu võib selle koogi natukene kuivaks teha, pigem võiks ehk veelgi vähemaga piirduda kui seekordne 4 dl.

Sarapuupähklite asemel võid koogi sisse panna ka muid pähkleid, nt India, Kreeka v pistaatsiapähkleid, samuti mandleid. Kui aga lisad sarapuupähklid, siis toimi nendega eelnevalt nii nagu selles retseptis kirjas ehk rösti ahjus ja eemalda kestad.

Ilusa pildi eest aga aitäh Marjule! Sellel rukkijahust brownie'l oli nimelt austav ülesanne olla modelliks Marju poolt teistele toidublogijatele korraldatud fotokoolitusel. Aga me mitte ainult ei piirdunud selle koogi vaatamisega, vaid ikka sõime kõik ära ka, niiet julgen retsepti soovitada küll:)

Vaja läheb:
120 g (toasooja) võid ja 3/4 dl (maa)pähkli- v kookosõli VÕI 200 g võid
300 g tumedat šokolaadi (mul oli 60%-lise kakaosisaldusega)
3 suurt v 4 väikest muna
3,5-4 dl heledat v tumedat pruuni rafineerimata roosuhkrut v fariinsuhkrut (mul oli tumepruun roosuhkur)
3/4 dl kanget musta kohvi
4-5 dl rukkijahu (võid osaliselt nisujahuga asendada)
3/4 tl küpsetuspulbrit
100-150 g röstitud sarapuupähkleid

Sulata suuremas potis v kausis vesivanni kohal või, lisa õli ja võta pott v kauss pliidilt. Lisa potti/kaussi šokolaaditükid ja sega, kuni šokolaad on sulanud. Mina kasutasin ainult võid ja sulatasin selle koos šokolaadiga vesivannil.

Seejärel klopi hulka munad, suhkur ja kohv. Sega omavahel jahu ja küpsetuspulber ning lisa šokolaadisegule. Kõige lõpuks lisa pähklid (soovi korral tükeldatult).

Vala segu 20X30 cm fooliumiga vooderdatud vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit.

Astelpaju-šokolaadi trühvlid

2012-03-08T15:57:00.002+02:00

Retsept on Põhjaka kokalt Joelilt, teostus minu ja Joeli poolt ning pildid tegin mina v Põhjaka kokk Märt (pole lihtsalt kindel, kes täpselt millise pildi puhul nupule vajutas):) Kuna Põhjaka on tänasel naistepäeval eriti popp koht, siis kõik hommikused trühvlid said lõuna ajal laiali jagatud ning tegin juba uue segu, mis veel ootab vormimist:) Ilusat naistepäeva kõigile!!!

300 g tumedat 70 %-ilise kakaosisaldusega šokolaadi
200 g võid
3 muna
35 g tumedat rafineerimata roosuhkrut (meie kasutasime indiaani suhkrut)
35 g mandlijahu
35 g piima
35 g toorjuustu
astelpajunapsi
külmutatud astelpajumarju
naturaalset kakaopulbrit

Parima tulemuse saad, kui mandlijahu enne 200 kraadi juures ahjus u 5 min röstid. Kui mandlijahu ei ole, siis kasuta nisujahu v jahvata mandlitest kohviveskiga ühtlane jahu.

Või ja šokolaadi sulatada, munavalged vahustada kõvaks vahuks. Šokolaadisegu hulka segada suhkur, munakollased, mandlijahu, piim ja toorjuust (toorjuust enne piimaga ühtlaseks massiks segada). Viimasena lisada õrnalt spaatliga alt üles tõstes munavalgevaht. Saadud segu laotada ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada ahjus 150 kraadi u 10 minutit.

Ahjust võttes tuleb segule helde käega astelpajunapsi peale raputada

Tõsta segu plaadilt kaussi, kauss külma. Kui segu on piisavalt kõva, vormida pallid, sisse panna sügavkülmast võetud astelpajumari ja veeretada trühvleid kakaopulbris. Hoida külmas ja tarbida koos astelpajunapsuga :)

Quinoa ahjulõhe ja sooja sidrunikastmega

2012-03-07T07:56:00.000+02:00

Kinoa (ik quinoa) e Tšiili hanemalts e "taimetoitlaste kaaviar" e "inkade kuld" on üks tõeliselt hea asi! Ehk on minu suure sümpaatia põhjuseks ka asjaolu, et nagu hiljuti teada sain, on kinoa kahe mu lemmik-köögivilja - peedi ja spinati - sugulane:):):) Aga kuigi ma natukene siin juba kinoa kasulikkusest rääkisin, ei saa siiski jätta kordamata, et kinoa sisaldab arvestatavas koguses rauda, fosforit, kaaliumi, magneesiumi ning muid vitamiine ja mineraalained ning selles on valku rohkem kui piimas. Lisaks on kinoas olemas peaaegu ideaalses vahekorras kõik kaheksa asendamatut aminohapet:)

Mulle meeldib kinoa koos ahjus küpsetatud lõhega, millele sobib eriti hästi peale ülilihtne soe sidrunikaste. Seekord oli mul külmkapis üks kurk, aga selle asemel või koos sellega võid kasutada (kirss)tomatit, avokaadot, punast sibulat, ahjus küpsetatud peeti jmt, samuti võid teha sidrunikastme asemel hoopis jogurti-mündikastme.

Alusta lõhe küpstamisest. Vaja läheb:

lõhefileed

heledat rafineerimata roosuhkrut

värskelt jahvatatud musta pipart ja meresoola

tilli

sidruniviile

Võid lisada maitseks ka tillivarred, aga pärast küpsetamist viska need ära. Pane puhastatud lõhefileele, millel on luud keskelt pinsettidega välja tõmmatud, maitseained, till ja sidruniviilud, keera fooliumisse ning küpseta ahjus 100-170 kraadi juures pehmeks. Mida madalam temeperatuur, seda parem tulemus, aga kui sul pole aega, siis 170 kraadi juures kulub u 20 minutit, et lõhe oleks söömiseks parajalt küps. Õnneks ei ole fooliumis seda ohtu, et lõhe liiga kuivaks muutuks, aga ikkagi küpseta lõhet pigem vähem kui lauem - oluliselt parem on, kui lõhe jääb nö pooltoores kui see liiga kuivaks küpsetada...

Vaja läheb veel:

200 g kinoad
soovi korral puljongit
loorberileht
soola
tilli, rohelist sibulat, leht-peterselli
(ahjus küpsetatud) lõhet
värsket kurki

Kinoad tuleb enne toiduks tarvitamist külma vee all korralikult loputada, sest seemned on kaetud kibeda saponiinikihiga, mis kaitseb neid lindude ja putukate eest. Keeda quinoa vastavalt pakendi juhistele kas puljongis v vees pehmeks (kulub u 15 minutit). Pane keeduvette ka üks loorberileht. Mina kasutasin seekord sügavkülmast võetud pardipuljongit, aga aedvilja- ja kanapuljong sobivad samuti väga hästi. Pärast keetmist võid jätta veel natukeseks (u 10 min) kaane alla seisma, seejärel kurna vajadusel, eemalda loorberileht, maitsesta soolaga ja sega sisse hakitud roheline kraam (till, roheline sibul, petersell). Pane kinoa taldrikule, tõsta peale tükk ahjulõhet ja tõmba kurgist juustu- v aedviljakoorimisnoaga juurde värske kurgi laastud. Serveeri koos sooja sidrunikastmega.

Kaste:

suurema sidruni rivitud koor ja mahl

1 spl oliiviõli

2 spl heledat rafineerimata roosuhkrut

2 spl vett

soola, pipart

Pane kõik kastmeained väiksesse potti ja lase madalal tulel podiseda mõned minutid. Ära kaant peale pane ja sega aeg-ajalt kastet.

Cao lau nuudliroog

2012-03-05T17:33:00.000+02:00

Cao lau on üks Hoi An'i spetsialiteetidest, millest natuke kirjutasin ka Hoi An'i postituses. Et see on imemaitsev, siis jagan hea meelega ka cao lau retsepti. Tegevuskäik on jäädvustatud koos piltidega:)

Koostisosade nimekiri ise on järgmine (kuuele inimesele):
1 kg cao lau nuudleid (võib kasutada ka muid nuudleid)
1 kg sealiha
Marinaadiks:
2 kurkumi juure tükki
4 küüslauguküünt
5 sidrunheina vart
2 tl Hiina five spice segu
5 spl sojakastet
1 tl soola
1 tl musta pipart
1 spl pruuni suhkrut
cayenne'i pipart
mett
Serveerimiseks:
100 g cao lau riisikrõpse
idusid
värskeid ürte
laimi

Nuudlid supi jaoks ostetakse Hoi An'is turult, et need oleksid värsked, mitte kuivad nagu poes müüdavad. Kõik piltidel olevad nuudlid on riisijahust (st riisinuudlid); kollased on värvitud kurkumiga kollaseks, pruunid ehk cao lau nuudlid on aga tänu tuhale oma värvi saanud. Pmst on pildil olevad turul müüdavad nuudlid juba valmis keedetud, sest kodus tuleb need lihtsalt 30 sekundiks keeva vette panna ja ongi valmis. Igaüks saab neid nuudleid oma käega võtta, st kilekotti endale sobiva koguse tõsta :)

Cao lau nuudlid on pruunid tänu tuhastatud La Gai lehtedele. Tuhk pannakse vette ja riisinuudleid hoitakse selles pruuni värvi saavutamiseks üleöö.

Turult saime ka värske kurkumi, mis välimuselt meenutab natukene ehk ingverit ja galangali ning samamoodi tuleb seda koorida ka. Ainult et sisemus on kurkumikollane;-)

Värske sealiha saime ka turult ja võtsime ikka korraliku pekiribaga tüki, mitte "tourist pork'i"

Kõigepealt tuleb sealiha tükid panna marinaadi, milleks tuleb sidrunhein peenelt hakkida. Kõige parem on sidrunhein enne lõikumist nuiaga pehmeks tampida. Kasutatakse ainult sidrunheina alumist osa ja enne tükeldamist tuleb paar välimist kihti eemaldada

Marinaadi jaoks tuleb hakitud sidrunhein, kurkum, tšilli ja küüslauk peeneks uhmerdada

Kui kõik ained on uhmris ühtlaseks pastaks muutunud, siis tuleb segu valada sealihale

ja lisada sool, pipar, Hiina 5-spice segu, mesi ja sojakaste

kõik hoolikalt läbi segada ja jätta seisma soovitavalt mitmeks tunniks kuni üleöö

Kui liha on saanud piisavalt marineeruda, siis tuleb lihatükid pannil õli sees mõlemalt poolt pruunistada, lisada vesi ja kogu marinaad ning jätta madalale kuumusele küpsema. Liha peab küpsema pehmeks ja selleks kulub u 45 minutit.

kui liha on pehme, siis lõigata viiludeks; küpsetamisevedelik läheb aga nuudlite peale

Nuudlid ja idud tuleb enne 30 sekundiks keeva vette panna (blanšeerida). Eriti mugav on seda teha nii, et nuudlid ja idud on sõela sees, mida 30 sek keeva veega potis hoiad. Serveerimiskaussi tuleb kõigpealt panna nuudlid, idud, sealiha küpsemisvedelikku natukene ja värsked ürdid (münt, koriander, spinat, Tai basiilik, fish herb, rice paddy herb jt). Peale pigista soovi korral laimimahla

siis sealihaviilud

ja lõpuks riisipaberist tšipsid (õlis küpsetatud riisipaber)

Riisipaberit saab Vietnamis turult osa ka lahtiselt ja cao lau jaoks sobibki ideaalselt pildil olev seesamiseemnetega variant.

Kui riisipaberi tükid pannile kuuma õli sisse panna, siis muutuvad nad hetkega selliseks. Pärast kerget pruunistamist võib need sõelale nõrguma panna

Kuna tuha-nuudlite asemel võib kasutada ka tavalisi nuuldeid ja kurkumijuure asemel pulbrit, siis on tegelikult võimalik seda rooga väga lihtsalt kodus teha. Värsket sidrunheina pidi juba enamikes poodides saada olema ja värskete ürtide osas ka üht-teist leiab, niiet head kokkamist!:)

Suitsubroileri-toorjuustu quiche

2012-03-04T10:48:00.000+02:00

See on üks mõnus mahlane pirukas, kus on päris suur kogus liha sees. Broileri kintsuliha on mahlane ja suitsumeki tõttu sobib minu arvates ideaalselt igasugustesse pirukatesse ja salatitesse. Täidis on tänu toorjuustule (mulle meeldib soolastes pirukates kasutada vana head naturaalset Merevaiku) aga niigi piisava rasvasusega, et tagada kreemjat katet, niiet selles quiche'is võib rahulikult kasutada (vahu)koore asemel piima ilma, et maitse v konsistents kannataks. Mina ise ostan enamjaolt koju 3,5%-lise rasvasisaldusega piima (ikkagi nagu "päris" piim, erinevalt 2,5%-lisest, mille kohta oleks õigem ilmselt "piimajook" öelda) ja see sobib sellise juustuse täidisega pirukasse väga hästi:)

Broileri kintsuliha on küll mõnus mahlane, aga isegi kui nahk eemaldada, on see üsna rasvane, niiet kaalujälgijatele v kevadistele paastujatele soovitan kasutada hoopis samalt tootjalt pärinevat suitsutatud kalkuni rinnafileed, mis on küll natukene ehk kuivapoolne, aga samas lahjem ja kergem. Küpsetamisel kasutatud Rannamõisa ja Santa Maria tooted on mulle nende ettevõtete poolt proovimiseks toodud.

Põhi:
180 g nisu- v riisijahu (mina kasutasin viimast)
50 g hapukoort
1 muna
80 g võid
soola, pipart v Santa Maria laimipipart (värskelt jahvatatud)

Täidis:
300 g suitsutatud broileri kintsuliha (Rannamõisa)
1 väiksem porru
200 g toorjuustu (kasutasin Merevaiku)
2 suurt muna
1,5-2 dl piima v (vahu)koort
soola, pipart v Santa Maria laimipipart (värskelt jahvatatud)

Sega toasoe või, hapukoor, muna, jahu ja maitseained ühtlaseks, vormi palliks, keera kilesse ja lase külmkapis vähemalt 30 min seista. Rulli tainas laual lahti ja aseta ettevalmistatud (st võitatud ning jahuga ülepuistatud) 24-26 cm läbimõõduga küpsetusvormi põhja ja äärtele. Kui kasutad 24 cm läbimõõduga vormi, siis võiks piruka äär olla ligi 2 cm kõrge, sest täidist on üsna palju. Torka tainas kahvliga tihedalt läbi ja küpseta pirukapõhi ahjus 200 kraadi juures kergelt pruunikaks (kulub u 15 minutit).

Haki porru peeneteks rõngasteks ja küpseta pannil või sees madalal kuumusel pehmeks, aga ära pruunista. Vala eelküpsetatud pirukapõhjale. Lisa põhjale ka tükeldatud broileri kintsuliha. Sega omavahel toasoe toorjuust, piim v (vahu)koor ja munad, maitsesta ning vala vormi. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 30 min kuni täidis on hüübinud.

Quiche'i juurde sobib alati väga hästi värske salat:) Mina kasutasin seekord erinevaid rohelisi salateid ja kirsstomateid ning kastme tegin nii:
1 spl laimi- v sidrunimahla
1 spl vedelat mett v vahtrasiirupit
1 tl balsamiäädikat
u 0,5 dl extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud soola (nt Santa Maria kivisoola) ja pipart (nt Santa Maria Tellicherry pipart)

Vispelda laimi- v sidrunimahl, mesi v vahtrasiirup, balsamico ja maitseained omavahel kergelt läbi ning lisa vispeldades oliiviõli. Võid teha kastme pannes kõik ained kaanega purki ja need purgis segi loksutades. Purki on eriti hea teha suuremat kogust (korruta kastmeained nt 2 kuni 4-ga), sest siis on ülejäänud kastet hea purgis säilitada ja külmkapist lihtsalt võtta, kui salati isu on. Kuni nädalakese peaks see kaste külmas hoides küll ok olema.

Vietnami toidust

2012-02-29T22:53:00.001+02:00

Vietnami toidust kirjutamisel räägin nendest asjadest, mis mulle silma jäid v mida proovisin v kogesin (seal elavate inimestega) igapäevaselt restodes/tänaval söömas käies ja kokakursustel. See ei ole mitte ammendav Vietnami köögi kirjeldus, vaid ainult murdosa sellest - pigem üritan mõningatest spetsiifilistest asjadest (mitte ainult söögist, vaid ka toidukultuurist ja söögiga seotust) rääkida. Vietnami culinary capital'i Hoi An'i köögist rääkisin siin ja nende kuulsast Phở-nimelisest supist aga siin, varblaste söömisest oli eraldi lugu ja natukene rääkisin söögist ka postituses Hanoi kohta, niiet neid teemasid ma enam ei puuduta - niigi on raskusi sellega, et teha mingi kriitiline valik, millest kirjutada, sest kõigest ju ei jõua paraku ...:)

Reisidel üritan alati käia kohtades, kus kohalikud ise söövad ja turistikaid vältida, sest reeglina toidukvaliteet erineb nendes kahes kohas suurelt. Seekord ma siiski lasksin ühe apsu sisse:), käies Hoi An-is väga kiitvad hinnangud saanud restos The Mermaid, mida mainisin ka siin juba, ja loomulikult sain taaskord aru, et oma põhimõtete eriamine ei ole tark tegu:) Iseenesest oli see koht ok, aga lihtsalt Hoi An-is on niiiiiii palju paremaid kohti ja see oli tõesti ainus resto kogu Vietnamis veedetud aja jooksul, kus kervetid ei olnud head. Igal juhul üks asi, millest saab aru, et söögikoht on kohalike seas popp, on sinna ette pargitud mootorratttad - turistid reeglina nendega ei sõida, vähemalt mitte suurtes linnades nagu Saigon v Hanoi. Mõnes kohas (nagu sellel pildil) võidakse ka rattad suisa resto esimesele korrusele parkida, aga ma nägin mootorrattaid ka poodides :)

Siin paar pilti tänavasöögikohtadest

ja siin paar tänavakööki ka:)

Selle tädi kärust saab muuhulgas ka küpsetatud pardimune, mis on juba peaaegu pardipojaks arenenud

ja siin üks tüüpiline turistide/expattide tänava-õllekas Saigonis, aga noori vietnamlasi oli seal ka näha

Üks näide mobiilsest tänava-söögikohast on see tädi, kellel on korvide sees potid toiduga ja nende küljes plastmasstoolid sööjatele. Selliseid liikuvaid "restosid" on ka ikka päris palju igal pool:)

Mulle väga meeldis Vietnamis ja Kambodžas see, et seal vist ei olegi nö puurikanade mune müügil, sest absoluutselt igal pool jalutavad kanad ringi ja kuke kiremist kuuleb ka kõige hämmastavamates kohtades. Järgmine pilt on tehtud Hanoi kesklinnas, aga kanu võib näha jalutamas tänavatel, majade vahel, maa-alustes parklates ja kus iganes. Eriti palju näeb kanu Kambos, kus ka riigi peamisel maanteel tuli taksol pidevalt kinni pidada, sest mingi kana oma tibudega v lehmad jalutasid üle tee v lihtsalt tee peal ees:) Kusjuures, selle kuu aja jooksul nendes kahes riigis ei tea ma vist ühtegi hommikut, mil poleks kukke kiremas kuulnud ja seda nii Hanois, Hoi An'is, Siem Reapis, Sihanoukville'is kui ka ... Saigonis. See Saigoni hommikune kukk (või kuked) oli muidugi kõige müstilisem, sest kujutage ette, et ärkate hommikuti sellise tornmaja 19.-ndal korrusel, mis asub peenes linnaosas ja majas, kus korteri kuu üüriks tuleb loovutada rohkem kui mitme Vietnami keskmise kuupalga suurune summa (mis tähendab, et seal elavad kas välismaalased v ikka päris jõukad vietnamlased). Maja territooriumile (kus on hästi suur mitme-osaline bassein) saab läbi turvameeste ja turvamehed on ka liftide juures ning maa-aluses parklas. Vot ja siis sellises majas ja 19.-ndal korrusel kuuled igal hommikul kukke kiremas ... Tase!!!:) Pean tunnistama, et mulle hommikune kuke kiremine meeldib, sest see tekitab hea koduse tunde nagu oleks suvel maal vanaema juures ja õnneks see mu und üldse ei häiri:) Aga kui ma meile Hoi An'is hotelli otsisin ja TripAdvisorist hinnanguid lugesin, siis meie hotelli (millega me ülimalt rahul olime) puhul oli mõni turist kurjustanud, et võimatu on magada, sest naabrite kukk teeb meeletut lärmi .... no tõesti! Mulle jääb ikka arusaamatuks, kuidas üks pisike kukeke saab inimese und häirida, kui ta just kõrva juures ei kire, aga see selleks ... :) Siinkohal kordaks taaskord minu lemmiktsitaati Eerolt, kes ütleb, et kui magada ei saa, siis järelikult pole und:):):)

Kanade ostmiseks ei pea isegi turule minema - neid saab osta tänaval suvalistes kohtades, nt need pildid on tehtud ühe bussijaama juures Saigonis

sellel pildil on näha ka tagaplaanil rahulikult ringi siblivad kanad :)

Järgmised neli pildikest on aga Hoi An'i turult

Kui Euroopas (nt Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Hispaania) reisides tuleb kohti, kus menüü on pikk ja eriti veel, kui ka koos piltidega, igal juhul vältida, siis Vietnamis see reegel ei kehti. Menüüd on siin nagu entsüklopeediad, tõeliselt paksud, tihti ka fotodega. Või siis on pildid seintel:) See pilt on tehtud ühes linnaäärses kohas

Selle söögikoha nurgas olid aga purgid marineeritud madude ja jubedate putukatega. Sarnaseid purke ja pudeleid madudega on päris paljudes kohtades ja neid müüakse ka suveniiripoodides, aga minu puhul piirdus huvi nende vastu vaid piltide tegemisega:)

Esimese asjana tuuakse restoranis lauale klaas suure tüki jääga, kauss ja pulgad

Restoranides joogi sisse pandav jää on siin igal pool pmst ohutu, aga jää ja jää on ikkagi erinevad. Oluline on, et jäätükk su joogi sees oleks auguga, mitte lihtsalt suur kamakas. Mõlemad jääd tulevad tegelikult tehasest, aga auguga variant on hügieenilisemates tingimustes hoitud ja kallim, samas kui ilma auguta suured jäätükid on raiutud ühe suure kamaka küljest, mille puhul on hoidmis- ja transporditingimused enam kui kahtlased. Selline jää "hoiustamine" keset tänavat ei ole üldse harv nähtus, aga korra nägin peaaegu sama suuri jääkamakaid ka kergelt kinni kaetuna mootorratta peal

Niiet üks asi, millega söögikoha kvaliteeti hinnata, on jää, mida seal kasutatakse:) Vietnamlased joovad ka õlut jääga ja klaasi pannakse alati suur tükk. Kui see juba on veits sulanud, siis vahetatakse jäätükk reeglina välja, st võetakse vana ära ja pannakse uus asemele:) Alguses ikka tundus see tegevus väga kummaline:) Ettekandjad käivad oma jää-ämbritega pidevalt laudade ümber ringi

Kasse ei näe Vietnamis tänavatel eriti tihti, küll aga elab paljudes söögikohtades mõni kass. Nt see siin oli juba nii nõudlikuks muutunud, et ei leppinud kala jääkidega, vaid sõi ainult puhast kalafileed. Ja ta tegi aeg-ajalt hambaid paljastades ka ägedat agressiivset "tiigrinägu" ja isegi ronis Ralfile sülle :)

Koertega on asi nii, et neid siin süüakse, aga koera liha on kallim, kui nt sea v veise oma. Seetõttu pole vaja karta, et saad mõnes odavas söögikohas "korraliku" liha asemel koera oma. Samas pidi olema külades probleeme, et mõned asotsiaalid varastavad koeri, et neid restoranidele müüa. Sellise käitumise peale aga vihastavad külaelanikud nii, et kui varas kätte saadakse, siis ei pruugi tal olla lootust eluga pääseda. Hiljuti oli kirjutatud ajalehes mehest, kes tabati teolt ja kes põgenes ühte majja peitu. Külaelanikke aga kogunes maja ümber mitusada (nad elavad kõik lähestikku koos ja kui midagi on, siis koguneb inimesi mõne hetkega terve hulk kokku) ja ainus viis, kuida politsei sai meest ära päästa, oli nii, et mees teeskles surnut ja toodi kanderaamil majast välja. Ühed koeravargad aga, kes kätte saadi, tapeti ja põletati ära, nende mootorrattad maeti ka maha, niiet varaste eksistentsist ei jäänud enam jälgegi maha ... Niiet koeravarastega siin nalja ei tehta!:)

Ma varblaste juures juba mainisin kaste laudade kõrval ehk iga laua kõrval on reglina selle õlletootja logoga kast, mis õlut lauas juuakse. Vietnamlastele (eriti vanemale generatsioonile) meeldib kõvasti õlut juua ja jutud nende alkoholiensüümi puudumisest sarnaselt jaapanlastega on pisut liialdatud. On teada ka juhtumeid, kus vietnamlased on isegi eestlasi laua alla joonud :D

Selle pildi aga panen lihtsalt sellepärast, et ma pole varem juhtunud nägema, et mõne söögikoha teisel korrusel (!) oleks läbi põranda ja lae kasvav puu :)

Vietnam on maailma suuruselt teine kohvieksportöör ja seal kasvatatakse/müüakse erinevaid sorti kohviube. Vietnami robusta-uba ei pidanud ülse juua kõlbama (kuulsin ma pärast Eestis ühelt kohvieksperdilt), aga õnneks teadsin ma juba varem, et osta tasub Arabica ube:) Eestis sain teada ka seda, et Vietnamis müüdavad Moka kohvioad ei olegi mitte eraldi sort, vaid Arabica eraldi sordid, sest Moka on hoopis koha nimi ... Siin üks poeke Saigoni Hiinalinnas

ja siin üks Hanois

Vietnami spetsiifilisest kohvist (ja valmistamisest) ma juba rääkisin siin, aga tegelikult on Vietnami kohvil lisaks sellele alumiiniumist seadmele ja jääkohvile veel üks serveerimisviis, mis pidi pärinema põhja poolt ja mõeldud selleks, et kohvi soojas hoida. Ühes raamatus nägin seda "Hanoi kohviks" nimetatavat, kuigi see pilt on tehtud Saigonis ühes restos:) Äkki nad tõid mulle sellise seepärast, et istusime resto neljandal avatud korrusel ja ilm tundus neile jahe??? :)

Vietnamis on hästi palju restorane, kus on akvaariumid igasuguste mereelukatega. Nii palju erinevaid kalu, krevette, krabisid pole ma kunagi varem üheski restos akvaariumites näinud. Ühes oli isegi ma-ei-tea-mitu-meetrit pikk püüton puuris.

Ülemistesse akvaariumitesse saab redeliga:)

Selles korvis on vasakul üks akvaariumist välja võetud kala, mille me Saigonis ühes restos Ralfi ja Rauliga kolmekesi ära sõime

aga kuna kala oli selline "pisike", siis tuli kaks krabi ka enne ära süüa:):):) Sellel pildil mingit diipi lugu ei olegi - lihtsalt mul läheb süda härdaks iga kord, kui pilte lapates nende krabideni jõuan ...:)

Ja olgu siis veel üks "ilma loota" pildike, kui juba selliste lisamiseks läks;-) et siis ühed imeilusad (ja -maitsvad) krevetid ka:) Krevettidega oli sama lugu nagu Pariisis elades croissant'idega - teada ju oli, et nii värskeid ja häid Eestis niikuinii ei saa, niiet ma siin sõin seal olles igapäevaselt v isegi vahel mitu korda päevas (et sõin nagu natukene ette ära ka või nii) :D:D:D

Vietnami köögis on põhiline asi riis ja riisist tehakse ka nuudleid, "paberit" ja taigent, niiet nisujahu kohtab ikka üliharva. Riisipõlde näeb pidevalt paremal ja vasakul, kui linnast vähegi välja sõita. Riisipaberit (nagu seda Vietnamis nimetatakse) on erinevaid sorte (siin on nt kaks erinevat näha) ja igasugused riisipaberist rullid on popid. Nt siin toodi mereannisalat ja juurde riisipaber ning roheline kraam, millest siis igaüks sai vastavalt oma soovile ja paremale äranägemisele rulle keerata

Kaks hästi iseloomulikku asja Vietnami köögile on kalakaste ja ohtralt värskeid ürte. Kalakastet pidid vietnamlased kasutama praktiliselt igal pool, nt puljongi keetmisel, marinaadide ja kastmete valmistamiseks. Toidu juurde serveeritakse alati palju värsket rohelist kraami ja kokakursustel ütles chef, et kui värskeid ürte pole toidu juures, siis ei ole see Vietnami köök. Siin on näha värske kraami müüjaid Hoi An'i turul. Erinevate ürtide loetelu on päris pikk ja mõnel pole isegi inglisekeelset nime. Hästi palju kasutatakse nt erinevaid basiilikuid, põhiliselt Tai ja sidrunibasiilikut, aga ka holy basil'it ja koriandrit (nii tavalist kui ka Hiina oma).

Selline näeb välja Chinese coriander, mis on tugevama maitsega ja mida kasutatakse nt pho bo sees, aga ka muudes suppides ja hot pot'tides

Üks hästi levinud taim, mida siin ka paljudel teistel piltidel näha, on wild watercress (ladinakeelne nimetus houttuynia cordata), mille kohta vietnamlased ütlevad kas fish herb v fish mint v fish plant (heal lapsel mitu nime ;-) ), sest see on natukene kalamaitse ja -lõhnaga.

Naine sellel pildil lõigub maguskartulilehti, mida pannakse eriti tihti hot pot'i sisse, teises korvis on tavaline spinat.

Vietnami köök ei ole nii vürtsikas kui Tai oma ja tšillit kasutavad nad toitudes reeglina mõistlikus koguses. Mina, kes ma armastan vürtsikaid toite ning kelle lemmiktoiduainete topis:):):) konkureerivad tšillipipar ja ingver küüslauguga, ei suuda süüa pooltki nii teravat toitu, kui taid ise söövad (turistidele tehakse ikka reeglina taide jaoks täitsa olematu koguse tšilliga asju). Vietnami köök on seetõttu minu jaoks isegi mahe ja reeglina lisasin alati ise toidule tšillit juurde. Samas aga tuleb tšilliga Vietnamis olla ettevaatlik, sest nende poolt kasutatav tšilli on oluliselt teravam kui see, millega Eestis harjunud oleme. Vietnamis enim kasutatavad tšillid on need pisikesed punased (järgmisel pildil), mille nimetus on bird's eye chilli. Pisikesed kollakas-rohekad tsitruselised kumkvaadid (ik kumquat) on Vietnamis ka väga popid, eelkõige muidugi kasutakse nende mahla salatikastmetes. Kuna see puuvili sümboliseerib viljakust, siis on kumkvaadi e kääbusapelsinipuud uus-aasta kaunistusena laialdaselt kasutusel. Pikka punast tšillit aga kutsutakse Saigoni tšilliks ja kuna see ei ole eriti vürtsikas, siis seda kasutatakse peamiselt toitude dekoratsiooniks. Pildil olev roheline mango on aga tihedalt kasutusel salatites ja muudes toitudes. Rohelised oad aga pärinevat prantslaste okupatsioonist ning neid pidi serveeritama praetult lisandina tavaliselt (uus-aasta) pidustuste ajal

Üks aedvili, mida siin vist kõik (sh siin elavad välismaalased) armastavad, on morning glory ehk vesispinat, mille kohta üks kokaraamat ütleb, et see on "the most common daily vegetable dish in all of Vietnam". Seda on nii igas söögikohas eraldi (küüslauguga küpsetatult reeglina) võimalik tellida, kui ka on vietnamlaste lemmikut igasugustes toitudes. Kui mehed reeglina ise vabatahtlikult rohelist kraami lauda ei telli, siis vesispinatit sai küll mitmel korral just nimelt seetõttu söödud, et poisid seda Saigonis lauda tellisid. Kusjuures, mul hetkel ei tulegi meelde eriti palju toiduasju peale morning glory, millest Saigonis elav Ralf silmade särades ja vaimustunult räägiks. Kui restodes kohalike poolt söödavat kraami vaadata, siis vesispinatit võib peaaegu igal laual märgata:)

Värskena näeb morning glory välja selline

Küpsetatult, tavaliselt küülauguga

Siin üks krevettide ja küüslauguga morning glory

siin aga vesispinati-clam'i supp, mida me Hanois sõime

Mõnede salatite jaoks tehakse vesispinat peeneteks viiludeks ja selleks on olemas üks spetsiaalne tööriist, mille terav varras surutakse läbi spinati varre

ja tulemuseks on ilusad peenikesed ribad

Järgmisel pildil on aga näha veel mõned Vietnamis laialdaselt kasutusel olevad toiduained, nagu nt straw mushrooms (vasakul musta-valgekirjud nupud), mida kasutatakse põhiliselt suppides, siis bitter melon (suur roheline taim vasakul), tüüpilised baklažaanid (aga siin kasutatakse ka valget baklažaani) ja tofu, mida kasutatakse kas frititult suupistena v siis suppides ja stir-fry'des alternatiivina lihale.

Ja tofut müüakse alati lahtiselt suurte tükkidena:)

Bitter melon veits lähemalt

Taro - eriti levinud juurikas, mida kasutatakse ka alternatiivina riisile

Üks Vietnami traditsioonilistest toitudest on Hot pot, mis tuuakse Vietnamis lauale tavaliselt siis, kui muud toidud on söödud. Reeglina on potis sees ainult puljong ja seened ning kõik ülejäänud kraam lisatakse lauas ise potti. Meil oli seekord mixed variant ehk mereannid (kalmaar, krevetid) ja erinevad maksad, juurde käib alati roheline kraam (nt maguskartuli lehed, rice paddy herb jt) ja riisinuudlid.

Üks populaarne toit, mida enamikes kohtades saab, on kookospiimas hautatud krevetid, mida reeglina serveeritakse kookospähkli koore sees

Ühes söögikohas aga pani ettekandja kilest kindad kätte ja puhastas krevetid laua juures ära - ikka eriti mugav:)

Selles restos ei pidanud isegi krabi puhastamisega vaeva nägema - ettekandja tegi ise tangide ning noa ja kahvliga põhitöö ära, niiet endal tuli ainult liha koorte sees välja noppida (v oleks õigem öelda - kooretükid liha küljest eemaldada) :)

Krabi pärast puhastamist

Üks special roog, millest ka Hoi An'i postituses rääkisin, on Banh xeo ehk kurkumiga riisijahust ja kookospiimast krevettide ja sealihaga (vietnamlaste lemmik-kooslus) krõbe Hoi An'i pannkook, mis on keeratud riisipaberi sisse ja mida süüakse näpu vahelt kastetuna traditsioonilisse magus-hapusse kastmesse, mille retsept on siin. Sisse pannakse ka idusid ja igasugust rohelist kraami (ürdid, roheline sibul, tähevilja, rohelise banaani ja mango viilud).

Kui aga magustoitudest rääkida, siis tasub mainida kindlasti vietnamlaste uue-aasta magustoitu Banh to'd, mis koosneb kleepuvast riisist (ik sticky rice), suhkrust ja vahel on lisatud ka ingverit, peal on seesamiseemned

Banh to tuleb viiludeks lõigata ja pannil õlis mõlemalt poolt krõbedaks praadida

Banh xu xe - pisike variant banaanilehe sees on kleepuvast riisit, suhkrust, kookospiimast ja hernestest (ik green split peas) tehtud maius

Banh it - kleepuv riis, spinat, suhkur ja herned

Kui Vietnami magustoidust rääkida, siis ei saa ei üle ega ümber puuviljadest, sest need on Vietnamis imemaitsvad ja magusad, kuna on saanud päikese käes küpseda, mitte ei ole neid toorelt korjatud ja küpsemine on toimunud konteineris teel Euroopasse. No ikka väga suur vahe on! Puuvilju süüakse siin magustoiduks ja müüakse igal tänavanurgal, teede ääres, turgudel jne. Hästi palju süüakse pomelot, mangot (nii rohelist kui kollast), arbuusi, banaani, ananassi. Mina olen ananassifänn ja Kambos ei piirdunud ma ainult selle hotellis hommikusöögiks söömisega, vaid ostsin igapäevaselt (vahel ka mitu korda päevas) tänavalt v turult puhastatuna. Selliseid jääga kärusid, kus puuviljad mõnusad külmad on, näeb ikka päris mitmes Aasia riigis, Kambos saab 1 dollari eest kaks puhastatud ananassi, mida saad lasta väiksemateks tükkideks lõigata, et oleks mugav süüa. Aga mangot ja papaiat on ka alati saada:) Ja see tumekollane oranžikas suussulav pehme mango ... Ananassi saab ikka Eestis ka süüa, aga vot normaalset mangot pole mul veel kunagi õnnestunud siin saada ...

Üks levinumaid puuvilju on Vietnamis pomelo

Mõned puuviljad on veits erilisemad, nt sapodilla, mis tervena on selline

Lahtilõigatult see pruunikas puuvili. Kõige vasakpoolsem on star apple (öeldakse ka milky apple), sellise piimja tekstuuriga ja keskel tähekujulise sisuga, aga süüa kõlbab ainult südamik. Teine on suhkruõun, mis on hästi maitsev, aga millel on liiga palju seemneid sees

Tervetena näevad nad välja sellised (vasakul suhkruõun, paremal star apple), keskel olev punane on aga ka üks õuna-nimeline puuvili, nimelt rose apple

Väiksemad puuviljad (tagapool) alumisel pildil on longani-nimelised ja need on ka Kambos väga popid (no ilmselt väga odavad järelikult, meile toodi neid Siem Reapis igapäevaselt üks korvitäis tuppa), aga esiplaanil suhkruõuna kõrval on Taist pärit bong bong (nii ütlevad vietnamlased), inglise keeles aga langsat v duku, mis pidi olema suurem, kui sama puuvili Vietnamis

mis seest näeb välja selline - täitsa hea oli :)

Dragon fruit'i ilmselt teavad kõik, sest seda on igal pool mujal Aasia riikides ka laialt saada ja nt nii Vietnamis kui Kambodžas oli see meil hotellides igal hommikul koos ananassi, arbuusi, mango, longani ja rambutan'idega puuviljavalikus

Oma pilte sirvides avastasin aga sellise kelmika dekoratsiooni Saigonist (paremal ukse juures). Kusjuures, draakonivili e pitaya ongi kaktuseline:)

Ja igaks juhuks paar ebaõnnestunud ehk ülevalgustatud pilti rambutanist kah:) Need tegin ma Mekongi deltas

Selle pildi rambutanidest tegin tegelt Kambos, sest see on nagu draakoniviligi enamikule ilmselt tuttav ja ei vaja tutvustamist, aga kui ma hakkasin seda postitust Sihanoukville'is kirjutama, siis tundus ikkagi kohane igaks juhuks turul üks pildike rambutanidest ka teha:)

Jackfruit on samuti hästi popp, siin siis puu otsas (Mekongi deltas)

ja selline on sisu puhastatult

Jackfruit'ist nagu banaanistki, aga ka ananassist, maguskartulist ja tarost tehakse krõpse.

sellel taldrikul on parempoolse paki sisu - ananassikrõpsud on ikka kohe eriti head!

Ja banaanid on turul müügil nii rohelise kui ka kollasena suurte kobaratena. Rohelisi e tooreid banaane kasutatakse õhukeste viiludena riisipaberisse keeratud suupistetes, nt kevadrullid ja riisijahust pannkoogid, ning see annab toidule hapukat ja mõrkjat maitset. Roheline banaan pidi olema ka hea maohaavade ära hoidmiseks:)

Banaani võib ka otse puu otsast näpata (kui vahele ei jää) ;-) See lillakas kobara all rippuv pung on banaani õis (ik banana blossom)

Banana blossom on väga popp koostisosa salatites ja seda saab turgudelt osta

mõni müüja aga puhastab selle ise ära ka

ja selline näeb banaani õie sisu välja

Siin on aga üks pilt, kus on näha nii toitudes kasutatavad banaaniõie viilud (vasakul heleroosas kausis), terved õied kui ka üks puhastatud õis enne lõikumist - osta banna blossom'it mistahes kujul:)

Aga praeguseks kõik:) Loodetavasti õnnestus natukene Vietnami kööki, toitu jm seonduvat tutvustada:) Õnnitlen kõiki selle hiigelpika postituse lõpuni lugejaid (ja tänan muidugi ka);-)

Loodan, et seekord ei lähe nii nagu LAV-iga aasta tagasi, et ajapuudusel jäävad pooled huvitavad asjad jagamata, ja ehk õnnestub lähiajal blogisse veel mõned jutud Vietnamist ja Kambost kirjutada enne kui muud põnevad kajastamist vajavad sündmused peale tulevad:)

Piimašokolaadi brownie

2012-02-27T14:56:00.001+02:00

See on täpselt sama aastatepikkune lemmik-kook, aga tehtud seekord mandlitükkidega piimašokolaadi ja mandlijahuga. Soovisin lihtsalt näidata, kuidas tuleb välja sama kook piimašokolaadist, sest mõnede inimeste jaoks on piimašokolaadi kasutamine koogi küpsetamisel natukene võõras ja tekitab küsimusi, samas aga on tulemus väga maitsev!:)

Minu süda kuulub küll jäägitult tumedale šokolaadile, aga on inimesi, kes armastavad piimašokolaadi rohkem (uskumatu küll, aga täitsa tõsi):) Ja nende rõõmuks siis valmibki aeg-ajalt selline variant, mille šokolaadivalik sõltub sellest, millist šokolaadi parajasti kapis on. Seekord oli üks 300 grammine mandlitükkidega ja üks 100 grammine tikrimaitseline mandlitükkidega piimašokolaad, mõlemad kodumaised. Suuremast šokolaadist siis 2/3 sulatasin ära ja viimase kolmandiku hakkisin koos väiksema šokolaadiga tükkideks. Tegelikult lõikusin ma ka pool Snickersit koogi sisse;-)

Koogi jaoks on vaja:

400 g (mandlitükkidega) piimašokolaadi
180 g jahvatatud pähkleid v mandleid v mandlijahu
100 g võid
100 g (rafineerimata roo)suhkrut
4 muna

Sulata või ja 200 g šokolaadi. Sega juurde jahvatatud pähklid v mandlid v mandlijahu, munakollased ja suhkur. Lisa ülejäänud 200 g šokolaadi tükkideks hakituna. Vahusta munavalged ja sega õrnalt spaatliga alt üles tõstes ja samal ajal kaussi keerates šokolaadisegu hulka.

Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud 23x34 cm ahjuvormi ja küpseta 180 kraadi juures u 20 minutit.

Valge šokolaadi tükkidega brownie

2012-02-25T10:50:00.001+02:00

Minu arvates on see kõige parem brownie üldse:) Kui ma oleksin müügimees ja peaksin seda kooki v retsepti maha müüma, siis võiksin hetkegi kõhklemata anda mõlemile raha-tagasi-garantii:) Olen seda brownie't küpsetanud juba u 10 aastat ja selle aja jooksul pole veel kordagi juhtunud, et sööjatest keegi seda ei kiidaks v vähemalt üks inimene seltskonnast retsepti ei küsiks. Retsept ongi siiani blogis avaldamata olnud ilmselt eelkõige just seetõttu, et olen seda konkurentsitult kõige rohkem laiali jaganud ja retsept on juba niigi enamikul mu tutvusringkonnast olemas:) Koogi algse retsepti leidsin ilmselt kuskilt internetist või sain ise kellegi käest, aga olen seda aastate jooksul muutnud ning kasutanud valmistamiseks erinevaid šokolaade.

Kui sulle meeldib piimašokolaad rohkem kui tume, siis võid nii ainult tumeda kui ka valge šokolaadi asemel kasutada piimašokolaadi - sellisel juhul jääb kook mõnusalt karamelline. Olen valge šokolaadi asendanud nt tükeldatud kirsi- v vaarikamaitselise tumeda šokolaadiga ja ka nii on tulemus igati hea. Eriti mugav on kasutada valge šokolaadi nööpe (nt seekord oli mul üks sajagrammine pakk Kalevi poolt mulle katsetamiseks toodud Odense šokolaadinööpe), sest siis jääb šokolaadi tükeldamise vaev ära. Šokolaadid, mida koogi tegemisel kasutad, võivad olla nii mandlite kui ka pähklitega v nende tükkidega.

Retseptis toodud kogus on ideaalne lasanjevormi jaoks, kui tahad terve ahjuplaadi täit, siis korruta kogused kahega.

200 g tumedat šokolaadi (mul oli seekord 60 %-ilise kakaosisaldusega)
200 g valget šokolaadi
180 g jahvatatud pähkleid v mandleid
100 g võid
100 g (rafineerimata roo)suhkrut
4 muna

Sulata või ja tume šokolaad. Sega juurde jahvatatud pähklid v mandlid, munakollased ja suhkur. Lisa tükkideks lõigatud valge šokolaad v valge šokolaadi nööbid. Vahusta munavalged ja sega õrnalt spaatliga alt üles tõstes ja samal ajal kaussi keerates šokolaadisegu hulka. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud 23x34 cm ahjuvormi ja küpseta 180 kraadi juures u 20 minutit.

Vürtsikas kana tagine

2012-02-23T20:03:00.002+02:00

Tagine (tajine) on Põhja-Aafrikast (Maroko) pärit pajaroog, mis on saanud oma nime koonusekujulise kaanega savipoti järgi, milles seda küpsetatakse. Traditsiooniliselt süüakse tagine'i cous-cous'iga, aga väga hästi sobib juurde ka keedetud riis.

Tagine on minu arvates ideaalne talvine soojendav ja mõnusalt vürtsikas toit. Samas on tagine'i väga lihtne teha ja ainus aeganõudvam asi on roa ahjus küpsetamine. Retseptis toodud tagine'i kogusest jätkub ilusti umbes kümnele sööjale, mis teeb sellest pajaroast tõsiselt tänuväärse toidu, kui on vaja suuremale hulgale inimestele süüa pakkuda.

Võid kintsuliha asemel kasutada ka broileri rinnafileed, aga kintsulihaga jääb roog oluliselt maitsvam ja mahlasem. Ööpaeva jagu vürtsidega seismist teeb kintsuliha aga veel eriliselt hõrguks.

Kokkamisel kasutasin seekord mulle katsetamiseks toodud Santa Maria ja Rannamõisa tooteid. Tagine'is sisalduvad kaneel, ingver ja paprika on Santa Maria Organic sarjast, mis koosneb ökoloogiliselt kasvatatud puhastest maitseainetest, mille kasvatamisel ei ole kasutatud kunstväetisi ega -taimekaitsevahendeid. Minu suureks rõõmuks on mõned Organic sarja tooted (nt ingveripulber) ka Fairtrade'i põhimõtetega kooskõlas. Fairtrade programm on loodud vaesuse vastu võitlemiseks arengumaades ning see tagab Aafrika, Aasia, Kesk- ja Lõuna-Ameerika talunikele ja töölistele õiglase töötasu ja parema toimetuleku. Mulle sellised asjad meeldivad, niiet soovitan!

Kana tagine:

900 g kondi ja nahata broileri kintsuliha (Rannamõisa)

1 spl cayenne'i pipart (Santa Maria)
2 spl paprikapulbrit (Santa Maria Organic sarjast)
1 spl värskelt jahvatatud musta pipart (kasuta nt Santa Maria Tellicherry musta pipart)
1 spl ingveripulbrit (Santa Maria Organic sarjast)
1 spl kurkumi (Santa Maria)
3 spl kaneeli (Santa Maria Organic sarjast)
1 spl värskelt jahvatatud "tšillisädemeid" (Santa Maria, veskile on kirjutatud Chili Explosion)

õli praadimiseks
3 suurt väikesteks tükkideks hakitud sibulat

5 peenelt hakitud küüslauguküünt (alati võid ka veits rohkem panna, eriti juhul, kui kasutad poes müüdavat Hiina päritolu küüslauku, mis on oluliselt mahedam kui Eestis kasvanud "päris" küüslauk)

0,5 l tomatimahla
0,5 l kanapuljongit
400 g hakitud konservtomateid
200 g kuivatatud aprikoose
50 g rosinaid (soovi korral)
50 g mandlilaaste (võid vabalt rohkem panna)
2 spl mett

Esimesel päeval:

Lõika kintsuliha pooleks, suuremad tükid kolmeks. Sega omavahel kaks kolmandikku retseptis toodud cayenne'i, musta pipra, paprikapulbri, ingveri, kurkumi, kaneeli ja tšilli kogusest ning lisa see kanatükkidele. Kata kauss kilega ja lase külmas üleöö seista.

Teisel päeval:
Haki peenelt sibulad ja küüslauguküüned. Küpseta pliidil madalal kuumusel tagine'i vormis õli sees peenelt hakitud sibulaid koos ülejäänud kolmandiku maitseainetega u 10 minutit kuni muutuvad klaasjaks. Lisa hakitud küüslauk u 3 minutit enne küpsetamise lõppu.

Eraldi pannil prae kanatükid mõlemalt poolt ning lisa tagine'i vormi praetud sibulate ja küüslaugu juurde. Vala osa tomatimahlast (u kolmandik retseptis toodud kogusest) pannile, eemalda sellega praadimisjäägid ja kalla mahl pannilt tagine'i liha ning sibulate juurde.

Lisa tagine'isse ülejäänud tomatimahl, tomatikonserv, kanapuljong, mesi, aprikoosid, mandlilaastud ja soovi korral rosinad. Pane tagine'i vorm pliidile ja kuumuta seal olev segu keemiseni. Seejärel kata kaanega ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 50-60 minutit kuni liha on pehme.

Serveeri soojalt koos riisi v cous-cous'iga. Juurde paku värsket tomati-kurgi salatit ja jogurti-mündikastet.

Värske salat:
1 suur kurk
3 keskmist tomatit või u 200 g kirsstomateid
väike punt rohelist sibulat
2 spl petersellilehti
2 spl extra virgin oliiviõli
2 spl sidruni- v laimimahla
värskelt jahvatatud Santa Maria laimipipart

Haki tomat ja kurk meelepärasteks tükkideks, lisa peenelt hakitud petersellilehed ning hakitud roheline sibul. Sega juurde oliiviõli ja sidruni- v laimimahl ning jahvata peale laimipipart.

Jogurti-mündikaste:
3 dl maitsestamata jogurtit (mina kasutasin Nopri talujogurtit)
1-2 spl extra virgin oliiviõli
2 peenelt hakitud küüslauguküünt
2 spl peenelt hakitud värskeid mündilehti
värskelt jahvatatud musta pipart (Santa Maria Tellicherry) ja kivisoola (Santa Maria, veskile on kirjutatud Rock Salt)

Sega kastme ained kausis omavahel läbi ja hoia kastet serveerimiseni külmas. Pipra ja soola asemel võid kastmesse jahvatada ka Santa Maria laimipipart.

Krevetid tamarindikastmes

2012-02-20T05:02:00.003+02:00

Reisijuttudele vahelduseks üks eriliselt lihtne, aga samas ülimaitsev retsept, mille ma sain Hoi An'is kokakursuselt, kus me seda toitu tegime:) Tamarindikaste on üks levinumaid ja selle kastmega mereande saab Vietnamis ilmselt igas restoranis. Kusjuures see kaste on nii sõltuvusttekitavalt hea, et ma tõesti vist iga päev sõin Vietnamis olles midagi selles kastmes (krabi, krevette, erinevaid kalasid).

Pulbri kujul tamarindi siinkandis mulle teadaolevalt saada ei ole (küsisin Hoi An'is mõlemal kokakursusel chefidelt üle ka), vaid kasutatakse alati värsket tamarindi. Võimalik muidugi, et mõnes suures kaubanduskeskuses Hanois v Saigonis on ka muud variandid olemas, aga vietnamlased ise teevad kastmed ikka "päris" tamarindist.

Vaja läheb:

500 g krevette (puhastamata kaal)

200 g tamarindi

2 šalottsibulat

2 küüslauguküünt

soola, suhkrut, pipart

See on magus tamarind, mida müüakse nii Vietnamis kui ka Kambos igal pool ehk turgudel, teede ja tänavate ääres.

ja selline näeb ta seest välja. Hästi mõnusa konsistentsi ja maitsega, aga ebamugav süüa, sest sees on suured seemned

Soolase toidu jaoks saab tamarindi osta turult juba puhastatud kujul kilekoti sees (selle kohta ütles chef, et tegemist on savoury tamarindiga)

ja seda tuleb enne külmas vees leotada ja segada, et tamarindi mahl välja tuleks. 500 g krevettide kohta peaks tamarindimahla olema u 1-1,5 dl.

Kui tamarind on piisavalt ligunenud ja laiali valgunud, tuleb see läbi sõela ajada ja pannil ära küpsetada. Hapu tamarindi tasakaalustamiseks on vaja lisada suhkrut (retseptis ettenähtud koguse kohta u 2 spl), aga pipart ja soola ka

Kui kevadrullide sisse panime väikseid jõest pärinevaid krevette, siis tamarindikastmega tegime korralikke suuri merest hommikul püütud iludusi, kes turult ostes veel pisut oma "vuntse" liigutasid

Enne tamarindi pannil kuumutamist tuleb puhastatud ja maitsestatud krevetid kuumas õlis ära praadida (prae neid u 1 minut). Puhastamisel jätsime sabad siiski külge, sest nii pidi parem praadida olema, sest krevetid hoiavad paremini kuju ja on ilusamad. Krevettidele tuleb enne praadimist lisada soola, pipart, hakitud (v purustatud) küüslauku ja šalottsibulat.

Krevetid enne ja pärast praadimist

Kui tamarind on pannil soojaks läinud, lisada juurde praetud krevetid, segada ja ongi imemaitsev toit valmis:)

Nii lihtne see salapärane tamarindikaste ongi;-) Kui Eestis kusagilt värsket tamarindi ja krevette saaks, siis teeks ilmselt igal õhtul ...

Kambodža - kõik müügiks

2012-02-17T15:43:00.000+02:00

Nüüdseks oleme jõudnud Sihanoukville'i ja see pilt on Otrese rannalt, mis on siinkandis üks ilusamaid ja vaiksemaid, kuigi õnneks pole Kambodža veel turistide hordide alla mattunud nagu Tai ning rannad ongi siin viimasega võrreldes pigem rahulikud kui ülerahvastatud. Ma ei ole seda tüüpi, kes viitsiks reisidel koguaeg ühest kohast teise kihutada, vaid pigem olen pikemalt paigal, et kohaga lähemalt tutvuda ja inimestega suhelda, avastada parimaid söögikohti ning kohalikku elu-olu näha. Seekord oleme ka ikkagi igal pool minimaalselt 4-5 ööd paiksed olnud, aga samas on ikkagi alles siin Sihanoukville'is kuuajase reisi lõpuks saabunud täielik rahu:) Priit küsis minult siin esimesel õhtul, mis kellaks ta hommikul telefoni äratama paneb ja uskumatult hea oli öelda, et ära panegi - ärkame nii nagu ärkame ja vaatame siis, mis saab:):):) Mitte ühtegi "kohustust", kuigi need "kohustused" reiside ajal on ikka nagu rohkem pseudokohustused. Nt kokakursused, mille tõttu peab kell 7 ärkama, et kõige aktiivsemal kauplemisajal chefiga turule minna, ei vääri vist just "kohustuse" nime, kuigi nende tõttu peab uneajast veits mööndusi tegema?!:)

Olen siin juba nädala aega olnud ja hakkan alles nüüd vaikselt ära harjuma mõttega, et ma lõpuks jõudsingi Kambodžasse. Angkor Wat'i külastamisest olen juba ammu-ammu mõelnud, aga siiani on Kambodža kuidagi liiga ektreemse riigina tundunud. Nii maailma suurim religioosne ehitis Angkor Wat kui ka teised Angkori "džunglitemplid" on tundunud küll müstiliselt ahvatlevad ja kõik, kes neid vaatamas käinud, räägivad Angkorist alati ülivõrdes, aga kogu selles vaeses riigis mitte eriti kauges minevikus toimunu ja riigi praegune olukord on ikkagi mõjunud nii, et pidevalt lükkad siia tulekut edasi. Minus tekitab juba ekstra kõhedust asjaolu, et siinsed koledused ei ole toime pannud mitte teised riigid, nt ameeriklased Vietnamis Ameerika sõja ajal, vaid genotsiidi teostasid täitsa sama rahva inimesed oma rahva vastu. Andmed tapetute jm asjaoludel režiimi tõttu (nälg, haigused, sunnitöö) surnute kohta on erinevad, kõikudes ühest kuni kolme miljonini, aga üldiselt lepitakse 2 miljoni peal kokku, mis tähendab paraku 1/3 kogu toonasest elanikkonnast. Ikka päris jube!

Ja ma ei saa midagi parata, et kui keegi mainib sõna "khmer", tuleb automaatselt alateadvusest seos "khmer rouge" ja ei teki sellist tunnet, et tahaks kuskile siia väga tulla ... Kaksikud rääkisid mulle Saigonis, et kui sealset sõjamuuseumi külastades oled ühe päeva õnnetu, siis pärast Phnom Penhis asuvas Kambo kodusõda kajastavas muuseumis käiku oled terve nädala masendunud ... Mul endal aga polnud niikuinii mitte vähimatki kavatsust mõnda sellist kohta külastada, sest ma tean tõesti isegi, et sõda ei ole hea asi ja mul pole selleks vaja vaadata kõiki õudusi. Kui juba Ralfi ja Rauli sõjamuuseum nädala aega masendas, siis mina ilmselt toibuks sellest ikka mitu korda rohkem aega ... Kusjuures Kuala Lumpurist Saigoni lennates lugesin pardaajakirjast, kus iga Aasia riigi kohta oli selle highlight välja toodud, nt Indoneesias Borobudur, millega ma olen 110% nõus, sest see on tõesti võimas, siis Kambo osas oli kirjas, et pealinna sõjamuuseumi peaks kindlasti külastama. Einoh, tõesti!

Aga inimesed on siin sõbralikud ja vaimukad ning mineviku ebameeldivustest väga palju ei räägita. Tundub, et üritatakse võimalikult valutult need seljataha jätta. Elanikke on praeguseks ligi 15 miljonit ja eelmisel aastal oli Kambot külastanud juba 3 miljonit turisti, kellest 2 käis ka Angkori templeid vaatamas.

Angkori linn on tõesti muljetavaldav koht isegi praeguses seisukorras, kui ajahammas (eelkõige muidugi kasvavad puud) ja ahned inimesed (eelkõige kodusõja ajal) on oma töö teinud. Kui Angkor Wat on tänaseni maailma suurim religioosne ehitis, siis ülejäänud linna hiilgeajad olid ligi 1000 a tagasi, kus siin elas u 1 miljon inimest, samas kui London oli vaid 50 000 elanikuga puust majakestega küla. Et aga Angkoris on paljud ise käinud, siis ma ei hakka siin pikalt sellest pajatama, sest infot linna kohta saab ilmselt dr Google'i abi kasutadeski omajagu. Kes aga soovib lähemalt lugeda, siis mul on nüüd olemas Angkori kohta üks põhjalik ja ilusate piltidega raamat, mida ma võin vabalt laenutada:) Paar pilti Angkor Watist ma siiski panen, kuigi need ei anna mastaape ikka absoluutselt edasi (ülejäänud pilte näeb aga mu Flickr'is nagu ikka) :)

Enamik siin käinutest soovitas mul Angkoris veeta kolm päeva ja see on tõesti selline optimaalne aeg, et kui üsna pikad päevad teha, siis näeb kõik olulise ära. 35-kraadises kuumuses ja üleni tolmusena järjekordse templi praktiliselt vertikaalsete treppidega varemetes turnimine ning siis tuk-tukiga järgmisesse kohta loksumine on küll paras katsumus, aga Angkor on tõesti iga seal veedetud hetke väärt. Kui aega oleks rohkem, võiks siin ilmselt ka vabalt nädala veeta. Tasub endale kindlasti giid palgata, sest ainult raamatute põhjal jääb enamik infost, tagamaadest, ajaloost, religioonist jmt ikkagi kuulmata.

Erinevalt Vietnamist, kus kõik hinnad on dongides, raha siin vahetama ei pea, sest kõiki asju saab US dollarites osta. Ja hinnad on enamjaolt odavamad kui Vietnamis, nt 1-tunnine massaaž on siin keskmiselt 5 dollarit (saab ka odavamalt ja kallimalt), samas kui Vietnamis küsitakse tunnise jalamassaaži eest vähemalt 10 taala (body massage aga on üldse 15-25 USD-i). Käisime Hanois, Hoi An'is ja mina ka korra Saigonis erinevates kohtades massaažis, aga Siem Reap'i salong on kindlasti üks parimad, sest need tüdrukud saavad tõesti aru, mida nad teevad. Käisime seal paaril õhtul ja julgen seda kohta tõesti soovitada. Koha nimi on Mom Chamnarn Massage ja asub see: Tep Vong street, Sreung Thmey Village, Sangkat Svaydangkum, Siem Reap Province. Behind Sokimex Gas Station, beside Hotel de La Paix. Niimoodi siin tavaliselt aadressi kirjeldataksegi (see siin on salongi visiitkaardilt), sest Kambos ei ole majanumbrid eriti suure tähendusega. Kui keegi neid üldse majale peale riputab, siis on nad tihti suvalises järjekorras ja korduvad. Ühel tänaval võib vabalt olla mitu sama nr-iga maja, samuti võivad nt majad nr 3 ja 4 olla erinevates tänava otstes:)

Elekter on u 20% majapidamistest (enamik neist Phnom Penhis). Kirjaoskus täiskasvanute seas on u 76%, kuigi kooliharidus pidi siin erinevalt Vietnamist olema tasuta. Siingi on nii kooli- kui ka töönädal 6 päeva pikk, aga enamik inimesi töötab üldse ilma puhkepäevadeta. Kirjaoskuse tase tingib ka selle, miks poliitikutest on igal pool pildid ja plakatid. Kui inimene valima läheb, siis ei pidavat tal ees olema mitte kandidaatide nimekirja, vaid hoopis nende pildid.

Phnom Penhi elanikkonna suurus on suhteliselt tundmatu arv. Üks taksojuht rääkis, et seal elab 4-5 miljonit, kellest pooled pidid hiinlased olema ... Samas üks prantslane, kellega siin pidevalt samadesse restodesse ja baaridesse juhtume, ning kes ise elab oma perega pealinnas, ütles, et see on pisike linn 1,5 miljoni elanikuga. Wikipedia väitel aga on Phnom Penhis u 2,2 miljonit inimest.

Raul ja Ralf, kes on ise Kambos mitukümmend korda käinud, rääkisid, et siin saab absoluutselt kõike raha eest osta ja seda on siinsedki inimesed kinnitanud. Kusjuures sõna "Kambo" ongi mul ka tegelt kaksikutelt külge jäänud (hea lihtne öelda/kirjutada):) Kui tahad siin rikkaks saada, siis tuleb üritada saada hea koht riigiametis. Üleüldise vaesuse taustal paistavad uhked Lexuse jm džiibid, mida siin päris omajagu ringi kihutab, ikka eriti tervalt välja ja nendega pididki sõitma riigiametnikud. Kõik määratud trahvid saavad trahvijad (nt politseinikud) endale. Ja kõiki asju saab osta, nt juhilube, mis igal aastal aeguvad ja mille pikendamine samuti maksab. Kui Siem Reapist ära sõitsime, pidi taksojuht maksma meie eest 4 USD-i politseile. Politsei valvab kõiki linnast väljuvaid teid ja võtab iga turisti pealt raha. Endale ikka:) Kusjuures, see süsteem on nii "hästi" arenenud, et taksofirma omanik andis meile kaasa tšeki (et altkäemaks makstud), niiet taksojuht ei pidanud ise isegi sularahaga tegelema ...

Nendel kambolastel, kes ise v kelle perekonnast keegi rikastesse (naaber)riikidesse (nt Singapur, L-Korea) tööle saavad, tavaliselt kas ehitaja, tehasetöölise v koduablisena, pidi väga vedanud olema. Selleks aga pidi tihe konkurss olema, igasuguseid ankeete vaja täita jne. Loomulikult, õigetele inimestele ka maksta.

Liiklus on siin sama reeglitevaba nagu Vietnamiski, ainult et vähem on mootorrattaid ja rohkem jalgrattaid (ikka oluliselt vaesem riik). Kambos välismaa autojuhiload ei kehti ja nende autorendifirmade, kes pole politseile maksnud, autod võidakse nendega ringisõitvatelt turistidelt konfisekeerida juhul, kui turistist autojuhil pole ostetud kohalikku juhiluba. Enamik autorendifirmasid siiski sellise asjaga ei riski ja maksavad raha ilusti ära.

Taksod kui sellised ehk tavalised autod on muidugi suhteliselt harv nähtus, sest taksode ülesannet täidavad tuk-tukid ja mototaksod ehk mootorratturid tegutsevad taksojuhtidena. Kuigi liiklus on siin oluliselt vaiksem, st vähem liiklusvahendeid, siis ikkagi eriti ei kipu suvalise tüübiga mootorratta peale istuma, niiet ringi oleme siin ainult tuk-tukiga sõitnud, va pikad vahemaad, kus päris auto on parim valik.

Kõigil tuk-tuki juhtidel peab Angkoris olema seljas nende litsentsinumbriga vest. Kui seda ei ole, tehakse kohe trahvi. Pildil siis meie giid ja tuk-tuki juht, kellega kolm päeva Angkorit avastasime.

Kambol on Vietnamiga nii kommete, toidu (söömiskultuuri) kui ka muude tavade osas väga palju ühist, kuigi elatustase on siin ikka oluliselt madalam. Ja inimeste nahavärv on siin erinevalt Vietnamist ikka hästi tume. Nii head kohvi nagu Vietnamis siin küll ei saa, see-eest aga on kondenspiimaga jääkohv siingi tegija :)

Nüüd aga natukene reisiinfot neile, kel plaanis siia kanti juhtuda. Selleks, et Angkorit külastama minna, tuleb endale poolemiljonilise elanikuga linnakeses nimega Siem Reap hotell leida ja selleks tasub siin nagu mujalgi Aasias kasutada eelkõige Agodat ja AsiaRooms'i. Ma olen neid selle reisi vältel mõlemaid pidevalt kasutanud ja peamine erinevus on see, et Agoda debiteerib ise su krediitkaardilt vastava summa, aga AsiaRooms'i puhul pead hotellis arveldama. Alati tasub aga valitud hotelli kohta ka TripAdvisorist infot lugeda, sest siis on kindel, et tead, mida saad. Meie nt olime Siem Reapis hotellis Hotel 89 Angkor (praeguse nimega Wooden Angkor), millega me olime väga-väga rahul ja mida ma iga kell võin palavalt soovitada. Kogu staff on eriliselt sõbralik ja abivalmis ning hotell laitmatult puhas ja suurepärase koha peal - vaiksel tänaval, aga 5 min jalutuskäigu kaugusel keskusest. Nii personal kui ka külastajad käivad kõik paljajalu ringi, aga kes tahab, saab võtta oma toast sussid ka. Kambos nagu Vietnamis (ja nagu Eestiski:) ) on erinevalt Lääne-Euroopast ja USA-st ikka väga ebaviisakas kellegi koju jalanõudega sisse ronida. Aga seda, et hotelli sisenedes oma jalanõud ukse taha tuleb jätta, näen ka Aasias esmakordselt:) Tee tänavalt hotelli on astmed üle igasuguseid põnevaid kalu täis tiigi. Nende katuseterrass, kus saab maitsvat toa hinnas olevat hommikusööki, on ka tõeliselt armas koht. Nii toas kui ka lobby's on pidevalt saadaval kohvi, tee ja vesi, tuppa tuuakse mõnel päeval puuviljavaagen ja all saad iga kell banaani süüa. Pick- up ja drop off lennu- v bussijaama on samuti toa hinna sees ja sõbrapäevaks kingiti mulle punane roos:) Kusjuures, meie buss hilines Siem Reapi 3 h ja hotelli poolt vastu saadetud tuk-tuki juht oli juba ära läinud, kui kohale jõudsime. Võtsime ise suvalise tuk-tuki ja selle raha maksis meile hotell kinni! Päris uskumatu! Ja parjalt suure rõduga toa nagu meil hind on 20 USD-i ja midagi peale ühe öö eest. Pole üldse paha:) Selle hotelliga, milles siin Sihanoukville'is oleme, on vahe ikka päris suur ja alguses kohe igatsen meie hotelli Siem Reapis ...:) Nüüdseks olen meie omaga siin juba ära harjunud ja eks sellel hotellil ole ka omad plussid, nt hinna poolest on see veelgi odavam.

Homme aga lähme kokakursustele ja teeme lähemalt tutvust Khmeri köögi köögipoolega:) Tundub, et homme hommikuks tuleb kell siiski helisema panna;-) Toredat nädalavahetust kõigile!:)

Spiderville

2012-02-15T19:25:00.000+02:00

Enne, kui ma jõuan toitude, kokakoolide jm muljeteni, ma lihtsalt pean kirjutama sellisest põnevast kohast nagu Skuon e Spiderville, mis asub keset Kambodžat teel (maantee nr 75) Siem Riep'ist Phnom Penhi või vastupidi - sõltub kummast linnast tulles vaadata;-) Pisike linnake sõna otseses mõttes in the middle of nowhere on kuulus selle poolest, et sealsed elanikud söövad ämblikke hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Keegi ei tea täpselt, kuidas ämblike söömise traditsioon Skuonis alguse sai, aga arvatakse, et see oli Khmer Rouge'i valitsemisajal, kui inimesed olid näljas ja iga (söödav)asi loosi läks.

Enamasti ämblikud frititakse ja süüakse samamoodi nagu krabisid, st murtakse keha lahti ja tiritakse jalad ükshaaval ära. Meil kui arahnofoobidel jäi ämblik küll proovimata, aga selle kaheksajalgse eluka sees ehk kesta all pidi olema õrn valge liha, mis mõningatel andmetel maitseb umbes nagu kanaliha, mõnede arvates aga nagu segu kanalihast ja tursast:) Ma ei saa midagi teha, et kuigi need ämblikud on minust hetkel ohutus kauguses, siis on juba piltegi jube vaadata...

Kuigi ämblikke pidi igal pool linnas näha olema, kasvatatkse neid põhiliselt Skuonist põhjapool asuvates mägedes väikestes aukudes v püütakse linnalähedastest metsadest. Retsept aga pidi olema järgmine: ämblikke (eeldatavasti surnuid):) veeretatakse MSG (ek naatriumglutamaat), suhkru ja soola segus. Purustatud küüslauk praetakse õlis pehmeks, seejärel lisatakse pannile ämblikud, mida praetakse koos küüslauguga kuni ämbliku jalad on täisti kõvaks läinud, aga sisikond ei ole enam liiga vedel. Kui Kambodžasse satute ja olete taskoga teel kas Siem Riep'ist pealinna v vastupidi, siis paluge Spiderville'i turul kindlasti peatus teha ;-)

Turg on omaette vaatamisväärsus, sest lisaks värsketele puuviljadele ja erinevat tüüpi banaanikrõpsudele on iga müüja ees suur kandikutäis ämblikke, kuid lisaks saab enamikelt müüjatelt osta küpsetatud või frititud rohutirtse jm putukaid ning frititud tuvastamatuid linde (varblased ei tundunud olevat, aga mine sa tea) :)

Kuulsad ritsikad (ik cricket), mis on Kambodžas ja Tais nii popid snäkid (tavaliselt frititud), et neid plaanitakse suisa farmides kasvatama hakata, et nõudlust rahuldada. Siin on ritsikate kohta üks huvitav artikkel. Ritsikaid kuuleb siin igal pool ehk nii linnades kui džunglis Angkori ümbruses pidevalt "laulmas" ning Hiinas ja Jaaapanis pidi neid peetama ka koduloomadena, täpsemalt kui "musical pets":D

Nende söödavate ämblike ladinakeelne nimetus peaks olema Haplopelma albostriatum, tuntud ka kui Thai zebra tarantula

Ühed frititud linnud

Selliseid mune tooks hea meelega Eestisse kaasa:)

ja siis veel sellised linnukesed

Kes v mis on pildil, pole aimugi :) Keegi äkki teab?

Sain lõpuks ühe tigudega tädi ka pildi peale. Teedel näeb päris palju ringi sõitmas mootorrattaid, millel on taga suur paarimeetrise läbimõõduga kast, mis on täis tigusid, mida päikese käes kuivatatakse ja hiljem ära süüakse. Siin aga hoopis üks naine jalgratta ja väikese tigudekorviga, aga asi seegi ;-)

Varblased

2012-02-13T16:56:00.000+02:00

Kõigepealt tahtsin mainida, et kuigi mul blogist on otselink Flickr'isse millegipärast ära kadunud, siis sellegipoolest saate seal pilte vaadata. Panen sinna ikka aeg-ajalt fotosid Vietnamist ja Kambodžast. Ja eks Eestis mõni inimene, kes on arvuti (ja tehnikaga üldse) rohkem sõber kui mina, ehk aitab asjad korda teha ;-)

Aga varblastest ... Kui Ralf ja Raul mulle rääkisid, kuidas nad sõpradega õlut juues varblast kõrvale krõbistavad, tekkis mul vastupandamatu soov seda oma silmaga näha. Just nimelt näha, sest ega ma ju ometi ise varblast sööma hakka, onju!? Poisid muidugi ütlesid, et ma pean ikka ise ka sööma (mis see väike varblane sulle ikka teeb?!) ja et ühel päeval teemegi varblase dieedi. OK - ma võin kulinaarsete elamuste nimel igasuguseid asju kokku lubada (aga ise varblase söömise jätaks ikka vahele)!:):):)

Aga no mida enam kuskilt ei leidnud, oli varblane, sest isegi nendes kohtades, kus nad seda muidu söövad, varblast enam ei olnud. Sai küsitud mõnedelt tuttavatelt infot ja otsisime ka muudest söögikohtadest, aga mida kuskil polnud, oli varblane ... Viimasel päeval Saigonis, kui pidin õhtul Hanoisse lendama, leidis Ralf netist siiski ühe varblase-koha üles, kuhu hakkasime lõunat sööma minema, aga mootorrattaga sinna kihutades lendas väljaprinditud kaart resto nime ja aadressiga tee peal minema .... Käisime sellel päeval lõunal küll ühes ülilahedas ja ehedalt kohalikus söögikohas, aga varblast neil paraku menüüs ei olnud! Hakkas juba tunduma, et seekord jääbki varblane söömata, kuigi suurest elevusest oli vaim juba peaaegu valmis varblast ka ise proovima, mitte ainult pilti tegema, kuidas teised seda krõmpsutavad:)

Siis aga mainis Ralf, et selleks, et Kambodžasse minna, peame ikkagi Saigonist läbi tulema. Toredad uudised muidugi - mis mul saab selle vastu olla, et veel korraks Saigoni tulla. Mul oli Saigonis ikka hullult tore ja kui kuuled sõna Saigon, mõtled pidu, pidu, pidu:):):) Niiet Hoi An-ist lendasimegi Saigoni ja õhtul oli kindel plaan varblasega maiustada. Ralf uuris sõprade hulgas, kus varblast saab ja õnneks leiduski üks koht, kus seda teati kindlalt olevat. Kusjuurs, Ralf oli isegi nii kena, et sõitis hommikul kell 9 (!!!) sealt läbi, et uurida, kas neil ikka on varblane olemas või mitte:) Ja lõpuks siis tuligi see õnnelik kauaoodatud hetk:)

Meiega ühel ajal tulid Singapurist Saigoni ka kolm Põhjaka kokka Madis, Ann ja Ott (et siis taaskord pisike maailm - Ott on Rauli ja Ralfi kooliaegne sõber). Kaksikud tulid meile lennujaama vastu ja kõigepealt sõime pho bo'd poiste lemmikkohas, millest ka blogis kirjutasin, ja õhtul läksimegi 7.-ndas district'is asuvasse restorani 404 (aadress 436 Nguyen Thi Thap). See on jälle üks selline ehe Vietnami söögikoht, millistes me Saigonis kogu aeg käisime (no ma tegelt üritan alati käia mitte-turistikates, aga lihtsalt Saigonis oli ju ligi 10-aastane eeltöö parimate kohtade osas juba ära tehtud;-) ). Sellistesse restodesse turiste ei eksi ilmselt kunagi, küll aga käivad seal vahest mõned expatid. Laudu on tavaliselt hästi palju (selles nt üle saja), lauad ja toolid on miniatuursed (Eesti-mõistes lastemööbel) ja reeglina plastmassist (vähemalt toolid). Menüü aga meenutab kataloogi ja tavaliselt on ohtralt pilte ka (selles kohas siiski ei olnud):)

Suupisteteks õlle kõrvale ja menüü sirvimise ajal näksimiseks toodi lauale muuhulgas ka vutimunad, mille sees on juba linnukeseks arenema hakanud embrüo. Analoogseid pardimune on siin paljudes kohtades saada, aga üks pisike sulgedaga pardipoeg on küll asi, mida mina vist süüa ei suuda, kuigi see ei pidanud üldsegi ebameeldiva maitsega olema. Õnneks vutimunad on pisikesed ja neid kannatab täitsa näksida, kusjuures maitsest pole midagi erilist aru saada - pigem meenutab tavalist keedumuna:)

Esimesena tulid meile frititud kevadrullid, seekord on krevetid rulli sees koos sabadega:)

Ja siis jõudsidki lauda varblased!!! Kuna varblased on ikkagi pigem eelroa moodi roog ja head õlle kõrvale näksida, siis need saabusid lauda esimeste toitude seas hunnikus kahel suurel taldrikul koos rohelise kraamiga. Suled on eemaldatud, aga muidu süüakse neid tervelt koos kontidega. Mõned arvasid, et meenutab ehk veits kanatiibade söömist:)

Peale Rauli ja Ralfi oli see kõigile teiste jaoks siiski esimene kord:):):)

Mina oleks küll hea meelega pildistamisega piirdunud, aga paraku ei lastud, niiet tuligi endal ka üks linnukene ära krõbistada... :) Siin siis mu elu esimene varblane

Ei olnudki nii hull :)

Grillitud varblaseid sõime ära kaks taldrikutäit, aga ühed kastmega varblased tulid veel lauda ja need olid veelgi maistvamad (teiste arvates):)

No ja elu teine ja seni viimane varblane:):):)

Ajaloolised hetked on nüüd dokumenteeritud ja jäädvustatud:):):) Aga peale varblaste sõime ikka muid asju ka:) Mina ei saanud muidugi vastu panna kiusatusele ka krevette tellida:)

Siin üks maitsev pada konnaga, lisandiks küüslauk ja mornig glory (vesispinat)

Angerjas

Lehma udar - veits nätske, aga maitsel polnud (väga) viga:)

Mis see roog oli, seda enam ei mäletagi, sest see oli midagi "tavalisemat" ... :)

Hot pot "sea kõhuga" (menüüs nii oligi - sea kõht) keemas. Rohelist kraami ja riisinuudleid paned ise sisse. Tavaliselt muidugi tuleb lihad ka ise sisse panna, aga seekord olid need meie eest juba potti laotud. Kulp on alati sotsiaalselt kõige kõrgemal seisva mehe käes (naise käes loomulikult mitte kunagi) :)

Ja meie vana sõber konn:) Konnasid pakutakse Vietnamis erinevaid, aga see on sama konnake, mis eelmine kord :)

Konn toodi meile lauda nii nagu seda siin sageli tehakse ehk toit peab veel pliidil kastmes küpsema, st see pliidike on ikka küpsetamiseks/keetmiseks, mitte toidu soojas hoidmiseks

väiksed käpad olid ka siin-seal kastmes näha :)

Tore oli aga see, et ma ei olnud seekord ainus, kes igast toidust pilti teeb :D

Nüüdseks olen sellega juba harjunud, aga alguses tundus veits kummaline, et kui vietnamlased söövad, on laua ümber on alati tõsine läbu, sest kõik visatakse maha. Laud muidugi ise näeb ka päris jube välja. Siin üks tüüpiline kahelapseline pere:)

Ja iga laua juures on kast, kuhu lähvad sisse tühjaks joodud pudelid, et pärast oleks lihtsam kokku lugeda. Kast on tavaliselt sama marki, mis lauas joodav õlu

Seda pilti meie laua kastiga mul tegelt ei lubatud blogisse panna, sest jube piinlik pidi olema, et nii vähe pudeleid - olime ju seitsmekesi (kuigi mina ei lähe arvesse, sest ma õlut ei joo) :D

Pärast sööki tuli käia ära ka Chill baaris, et uustulnukatele ka öist linna näidata. Selle pildi panen siia, sest Priit oli üllatunud, et Chill'is on baarilett avatud terrassil. Ma ei tea, kuidas mul see endal blogis mainimata jäi:) Aga see on tõesti lahe, kuidas see baarilett on vabas õhus, terrassi aga ümbritsevad klaasseinad, niiet miski ei riku imeilusat vaadet

Ja üks pildike vanaema juures ka:)

Blogist võib küll jääda ekslik mulje nagu Saigonis oleks ainult 2 lahedat kohta või et me igal õhtul ainult Chillis ja vanaema õllekas käisime, aga need kaks on lihtsalt kõige erilisemad kohad, millest kohe ekstra rääkida tasub:) Palju teisi toredaid kohti on veel ;-)

Nüüd aga olen Kambodžas ja pärast Vietnami oli siia saabumine esialgu ikka paras kultuurišokk. Kambo kõrval tundub Vietnam jõuka ja arenenud riigina. Aga esimene ehmatus on möödas ja tegelikult on siin muidugi väga tore!:) Ja ma saan täitsa aru, miks mind hoiatati, et see riik tekitab sõltuvust:) Kui ma aga hommikusöögi ajal meie hotelli katuseterrassil asuvas restos ringi hüplevaid varblasi vaatan, siis küll ei kujuta ette, et vabatahtlikult mõne neist ära sööks, isegi kui see on ilma sulgedeta ja ära küpsetatud ...:):):)

Fritüüritud ja värsked kevadrullid kastmega

2012-02-09T17:04:00.001+02:00

Polegi ammu ühtegi retsepti blogisse pannud, aga käisin kahel päeval järjest Hoi An'i kahes enim soovitatud kokakoolis (nendest lähemalt kirjutan hiljem) ja õppisin lisaks muudele Vietnami toitudele tegema nii värskeid kui ka frititud kevadrulle. Ja siin siis juhised, kuidas neid teha, ja pildid valmistuskäigust, kuigi lõplikest variantidest ehk korralikult serveeritud rullidest pilte ei olegi (lihtsalt läks kuidagi nii) :)

Kevadrulle tehakse riisipaberist ja värskete jaoks kasutatakse sellist läbipaistvat vakstulaadset varianti, mida tuleb mõlemalt poolt enne täidise peale panemist niiske paberi v rätiga hõõrudes niisutada, et see ei mureneks kokku rullides. Chef ütles, et vahel nad määrivad riisipaberit pealt munavalgega, sest see teeb riisipaberit elastsemaks ja aitab samas täidisel paremini kinnituda.

Sealiha ja krevettide kombinatsioon on Vietnamis üks lemmikuid. Neid pannakse kokku nii riisi- kui ka nuudliroogades, salatites, stir fry'des ja loomulikult ka kevadrullides. Vietnamlastele meeldib, kui sealiha, mida kevadrullis kasutatakse, on pekiga. Chef ütles, et restos saadab üks korralik vietnamlane rullid tagasi, kui need on tailihaga. Samas aga turistidele pakutakse taise sealihaga rulle, sest muidu hakkavad nemad pirtsutama (teadagi miks) :) Vietnamlased, kelle seas ülekaalulisi inimesi (isegi neid, kes ülekaalulisusele võiksid kalduda) näeb ikka üliharva, saavad väga hästi aru, et mitte kübeke seapekki ei ole see, mis inimesi paksuks teeb, ja ise searasva ei pelga:)

Aga kõigepealt värskete kevadrullide täpne retsept:

8 lehte riisipaberit

3 tassitäit erinevaid ürte jm rohelist kraami (münti, Vietnami münti, hakitud vesispinatit, koriandrit, idusid, basiilikut jm)

200 g keedetud riisinuudleid

8 viilu küpsetatud sealiha

12 keedetud, puhastatud ja pikuti pooleks lõigatud krevetti

12 lamedat küüslauguvart, 6cm pikkused

soovi korral 8 frititud kevadrulli

Meie kasutasime täidises ka frititud kevadrulli värske kevadrulli sees, et saada juurde mõnus krõmps nüanss. Lisaks olid meil küpsetatud taro viilud.

Alusta peotäiest rohelisest kraamist, selle peale pane nuudlid, edasi sealiha (pildil on pekiga variant, sest seda sai soovi korral köögist tellida ehk siis taise turistika sealiha välja vahetada), soovi korral kevadrull ja siis krevetid ning rulli kokku (rullimise üks oluline nüanss on näha allpool frititud rullide juures).

Kuna lõplikust variandist korralikku pilti ei saanud, siis siia üks pilt ühes Saigoni söögikohas tehtud rullidest:)

Kaste on tüüpiline Vietnamis pakutav kaste nii kevadrullide, white rose'i, wonton'ite jt suupistete kui ka salatite, kalade jm toitude juurde. Kusjuures mõlemal kokakursusel oli pmst sama retsept ja seda kastet olen Vietnamis oldud aja jooksul (varsti vist juba kolm nädalat) iga päev ilmselt rohkem kui korra söönud, sest see on siin tõesti peaaegu igaks elujuhtumiks ja peaaegu iga söögi juurde:)

Magus-hapu kaste

1 sidruni v laimi mahl

1 tl (rafineerimata roo)suhkrut

1 spl kalakastet

paar küüslauguküünt

tšillikaun

Kõigepealt sega sidrunimahl ja suhkur (suhkur peab lahustuma), seejärel lisa ülejäänud koostisosad. Vietnamlased ise ei haki küüslauku ega tšillit, vaid purustavad neid uhmris, et rohkem maitset välja tuleks. Alumine variant on aga turistikas ehk peenelt hakitud küüslaugu ja tšilliga:)

Frititud kevadrullide tegemiseks ostsime turult värsked siit samast jõest varahommikul püütud krevetid (need on sellised pisikesed ja hallid) ning puhastasime ära.

Üks tädi müüs krevette, mida ta ise puhastas

Kuigi selle tädi krevetid olid juba ilma peata, siis need ikka liigutasid hoogsalt jalgu ja hüplesid

Frititud kevadrullide jaoks kasutasime riisipaberit, toorest sealiha (ribadeks lõigatud), väikest jõekrevetti ja rohelise sibula alumist osa, millelt enne kile eemaldasime

kui oled ühe keeru ära teinud, siis tuleb riisipaberi ääred külgedelt peale murda ja edasi keerata

Kahjuks ei ole meie tehtud rullidest lõplikku pilti, sest need rullid sõimegi ülejäänud toitude tegemise ajal koos kastmega köögis niisama ära. Ja paraku on need tõeliselt sõltuvust tekitavad - ühe võtad ja jäädki sööma ...:)

PS: Täiendasin eelmist postitust natukene, kuna käisime ära white rose'i "kodus" ehk selle perekonna söögikohas, kes ainsana nende retsepti teab ja tervet linna kreveti-riisipaberi klimpidega varustab:)

Hoi An

2012-02-07T17:29:00.000+02:00

Hoi An on armas mereäärne linnake Vietnami keskosas, mis jäi Ameerika sõja ajal puutumata ja mille vanalinn on aastast 1999 arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võrreldes Hanoi v Saigoniga on see ikka väga vaikne ja rahulik, praktiliselt olematu liiklusega linnake, kus aga on suur valik häid restorane (nt sellel lehel on natukene infot nende restoranide ja baaride kohta). Pilte Hoi An'ist panin juba Flickr'isse ka.

Meie hotell asub linnast veits väljas Cam Nam saarel, kuhu mandrilt saab üle silla.

Hotelliks on Windbell Homestay, mis on siinseid hindu arvestades ehk veits kallis, aga samas hästi kena aia, ilusate ja suurte tubade ning iga majakese ees oleva mõnusa terrassiga. Juba vannitubagi, mis on kohe nii stiilne, et selline võiks endalgi kodus olla, on suurem kui enamik hotellitube nt Roomas v Amsterdamis. Asub see max 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel vanalinnast, suhteliselt vaiksel (st Vietnami kohta vaiksel:)) kenade pisikeste majadega tänaval. Üsna tänava alguses, natukene sillast edasi, autoteest pisut eemal on jõe ääres päris palju söögikohti, mis kõik on lõuna ajal ja õhtuti täis kohalikke, sest turistid reeglina eriti kesklinnast väljapoole ei viitsi jalutada. Niiet imehea söök on kohe käe-jala juures:)

Esimesel õhtul läksimegi kohe ühte meie tänaval asuvasse söögikohta, kus oli eriti palju rahvast (pmst järjekord ukse taga) ja seal pakuti kahte Hoi An'i spetsialiteetidest ehk riisipaberit kahte moodi. Menüüs (mida kirjutatud kujul ei eksisteerinud) oligi nendele toitudule lisaks ainult Hoi An'i special nuudlisupp cao lau, mis sisaldab ka idusid, värskeid ürte jm rohelist kraami ja küpsetatud ning maitsestatud sealiha ning millele serveerides krõbedaks praetud riisipannkooki peale murtakse. Tänavalt vaadates on koht selline (pildil on ainult resto üks osa) - ees pargib kõvasti mootorrattaid ja nende taga jõe ääres hunnik vakstuga kaetud laudu pisikeste plastmasstoolidega

Cao lau on siin täpselt selline nagu peab ja imemaitsev

All pildil rohelisel plastmasstaldrikul on krõbe riisipaber, mis on üks eriti hea asi:) ja mõeldud on see söömiseks nii, et murrad tükke ja kasutad neid lusikana clam'ide söömisel. Toidu nimi on vietnami keeles hen xuc banh trang, mis tähendabki krõbeda riisipaberiga serveeritud clam'e. Clam'id ise on aga kohe meie tänava söögikohtade tagant voolavast Hoai jõest, ära keedetud ja siis praetud koos aedviljade ja vürtsidega, sh mugul- ja roheline sibul, must pipar, tšilli, ingver, suhkruvesi ja maapähklid.

Teist riisipaberit tuleb samuti süüa sellest tükke murdes, aga seda tuleb kasta erilise tšilliga kalakastme sisse (pildil kohe siin ees). Ja see riisipaber (vk banh dap) on eriti huvitav, sest kahe krõbeda grillitud riisipaberi vahel on üks nätske (küpsetamata) pehme riisijahu-kookospiima riisipaberi kiht. Ingl keeles rice cracker või smashing rice paper on oma nime saanud selle valmistamise järgi. Nimelt selleks, et krõbedat ja niisket riisipaberit omavahel haakuma saada, tuleb need vastu lauda virutada

Üks Hoi An'i tüüpiline roog on riisijahust pannkoogid (vk banh xeo), mille täidiseks on krevetid, idud ja peeneks hakitud sealiha. Pannkoogid on hästi krõbedaks praetud ja nende kollane värvus tuleneb riisijahule lisatud kurkumist. Hästi rasvased, aga jube head:)

Üks restoran, mille kohta olen lugenud mitmest kohast (nt siit, aga ka mitmest blogist), on The Mermaid - üks neljast Morning Glory kokakooli omanikule Trinh Diem Vy'le kuuluvast söögikohast. The Mermaid'is proovisime esmakordselt Hoi An'ist pärinevaid aurutatud riisipaberi-krevetirulle (ik White Rose, vk banh bao/ banh vac). White Rose koosneb kahest riisipaberi lehest, mille sees on krevett ja mis pärast aurutamist muutuvad kergelt nätskeks. Sisuliselt on tegemist täidetud klimpidega, mida serveeritakse frititud sibula ja küüslaugu tükkidega, juurde kalakaste.

White Rose'i retsept on salajane ja seda hoiab juba neljandat põlve üks Hoi An'i pere, kes varustab klimpidega ka kõiki restorane. Tran'i perekonna (aadress 533 Hai Ba Trung) vana-vanaisa leiutas need perekonna õhtusöökide jaoks, aga maitsvad krevetiklimbid said kiiresti nii populaarseks, et ta hakkas neid ka naabritele valmistama ja nõudluse kasvades tegi juba oma majja söögikoha. See on siiani avatud ja minu jaoks üks must kohtadest Hoi An'is. Siit saab veel täpsemalt selle salapärase taigna tegemise kohta lugeda. White Rose on oma nime saanud sarnasuse tõttu roosiga ja need klimbid näevad tõesti väga ilusad välja (ei meenuta kohe kuidagi tavalisi klimpe) :)

Lootoselehe sisse keeratud loomaliha rullid olevat igati head olnud (meenutavad dolmasid)

Aga minu krevetid tamarindikastmes ei olnud küll midagi erilist - pigem vastupidi! Selles mõttes oli paljukiidetud The Mermaid ilmselt kõige suurem pettumus. Olen Vietnamis olles praktiliselt iga päev krevette söönud ja need on siin alati suured, mahlased ja suussulavad. See oli aga ainus koht, kus krevetid olid tuimad ja kummised. Ma ei tea, mis nad nendega valesti olid teinud (külmutanud äkki v üle praadinud vm), aga see on tõesti ainus koht siiani, kus ma olen halbu krevette saanud... Tamarindikaste oli ok, aga mina oleks tahtnud veits rohkem tšillit ja küüslauku sinna sisse. Neid küll mõlemat oli kastmes, aga vähem kui muidu. Tavaliselt on söögikohtades ka kausid v topsid tšilliga erineval kujul (nt viilud, pasta vmt), et saad ise vajadusel juurde lisada (mina seda võimalust ka alati kasutan), aga selles kohas polnud midagi, niiet tuli leppida vähem vürtsika kastmega, kui siiani harjunud olen. Peab isegi mainima, et veits kummaline oli süüa nii, et nina ei hakka tilkuma ja nahk ei lähe märjaks ....:D Aga eks ma vast saan homme kokakoolis oma vürtsi-fix'i jälle kätte ;-)

Kokakursustest valisime välja kaks enim soovitatut. Homme lähme Green Bamboo chefi Van'iga kokkama (veebileht on Green Bamboo'l veel poolik, aga nt TripAdvisor'ist saab nende kohta palju positiivset lugeda), ülehomme aga teeme süüa Morning Glory kokakoolis. Olen juba ootusärevusest nõrkemas :):):)

Täiendus 09.02.

Käisime eile ka söögikohas (nimeks Bong hong trang), mis toodab ainsana (ja varustab sellega kõiki teisi kohti ka) White rose'i ehk aurutatud kreveti-riisipaberi klimpe, mis puistatakse üle fritüüritud šallotsibula ja küüslaugutükkidega

ja neil on ka teine spetsialiteet, kuigi seda teevad teised ka ehk Hoi An'i wonton, mis on krõbedaks praetud riisipaber salsa-laadse kattega - krevetid, aedviljad, ürdid (koriander!). Ja üks ports oli terve suur kandikutäis:)

siin aga üks pildike nende söögisaali ja köögi vahelisest ruumist

Hanoi

2012-02-05T15:06:00.001+02:00

Pärast päikselist ja sooja Saigoni tundus Hanoi esimesel hetkel külm, vihmane ja kõle. Mulle räägiti Saigonis, et Hanoi on küla, millele on muidugi raske vastu vaielda:), aga kui küla, siis vähemalt maailma suurim (üle 4 miljoni elaniku ametlikult). Seega mu Tallinnast pärit kursavendadel, kes ülikooliajal rääkisid, et Tartu on maailma suurim küla, ei olnud kindlasti õigus:):):)

Hanoi võttis meid neljapäeva õhtul vastu vihmasaju ja jahedusega. Meie hotell on küll väga hea koha peal, aga ma isegi ei tea, kas seda soovitada julgeks, sest kui saad viiendal korrusel toa nagu meie alguses, siis on duši all käimine (eriti aga pikkade juuste korral pea pesemine) ikka suht keeruline, sest veesurve on pea olematu ja minu jaoks, kes ma olen harjunud kuuma duši all käima, on vesi ikka kohe väga külm. Ja siis see kiviaegne internet ... Saime küll toa viimaseks kaheks ööks ümber vahetada, aga selles toas on jälle levi praktiliselt olematu. Olin juba Saigonis kõigi mugavustega ära harjunud, niiet esimesel õhtul tekkis korraks küll tunne, et kuhu ma sattunud olen:) Maailmas on aga hullemaidki asju, kui halvasti funktsioneerivad dušš ja internet ning pärast hommikusöögiks söödud pho bo'd ja ühte imemaitsvat kohvi oli elu juba hoopis ilusam:)

Käisime esimesel päeval linnas ringi ja pean tunnistama, et minule Hanoi väga meeldib. Siin paistab olevat ka ülilihtne orienteeruda (või siis oli Priit eelmises elus vietnamlane), sest oleme kaarti praktiliselt kasutamata igale poole, kuhu vaja, ilusti kohale jõudnud. Priit ise ütleb, et Hanois teeb ringi käimise nii lihtsaks see, et siin on järved. Linnad, kus on mingi veekogu, pididki tema arvates alati olema lihtsad ja arusaadavad. Mina muidugi ei jaga siinset süsteemi üldse ja nagu Saigoniski, ei tea ma ka siin isegi meie kodu aadressi:) Saigonis oli mu kõige iseseisvam tegevus liftiga sõitmine juhul, kui midagi oli maha jäänud, ja siin on mul õnneks võimalik rahulikult blond edasi olla ...:)

Hanoi Old Quarter on tõeliselt eriline eklektiline koht, kus tänavad on ülikitsad (majad on kitsad igal pool), aga elu keeb tõelise hooga. Niigi ahtad kõnniteed on täis parkivaid mootorrattaid, samuti müüakse igal pool toidu ja muud kraami, tehakse pediküüri, lõigatakse juukseid jms, niiet kõnniteedel käimine on praktiliselt võimatu. Lisaks on igale vabale ruutmeetrile paigaldatud imepisikesed plastiktoolid ja -lauad, mis on täis tänavatoitu söövaid kohalikke.

Hanois on ka hästi palju lahedaid baare ja "vanaema juures" tüüpi õllekaid, mis õhtuti paksult rahvast täis. Selles mõttes on erinevate lahedate kohtade valik ikka hoopis suurem võrreldes Saigoniga. Ja kui Saigonis ma teisi expatte peale kaksikute vist ei kohanudki, siis siin saime juba esimesel õhtul tuttavaks terve hulga Hanois elavate eurooplastega.

Ja fakt, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane, sai taaskord kinnitust:) Mulle juba hetkeks hakkaski Hanois tunduma, et hoog võib raugeda, sest siin me kedagi ei tunne. Kui aga hotelli tagasi jõudes oma arvuti lahti tegin ja Madli kirja nägin, sain aru, et muretsemiseks polnud põhjust nagu alati:) Madli elab Hanois ja oli mu blogist lugenud, et saabun Hanoisse ning pakkus välja, et ta võib mulle linna tutvustada. Ja juba tunni pärast olimegi skype'is kokkusaamise kokku leppinud:) Lisaks Madlile ja tema brasiillasest elukaaslasele Marcelole oli õhtustamas üks terava huumorisoonega ülilahe itaallane koos oma vietnamlasest naisega, Madli portugaallasest keeleõpetaja oma vanematega, üks siinses koolis prantsuse keelt õpetav prantslanna jv mitmeid muid põnevaid inimesi:) Käisime ühes tänava-söögikohas, kus nad on korduvalt varem söönud ja mida usaldavad, seejärel ühes prantsuse kohvikus ja edasi oli juba täielik deja vu värsket vaadiõlut müüvas õllekas ...:) Small world!!! Reedel ei olnud küll pidu hommikuni nagu Saigonis, sest pidime laupäeval vara ärkama, et Ha Long Baysse sõita. Ja - olgem ausad - siinne ilm ei soosi ka väljas istumist, erinevalt Saigonist, kus võid rahulikult oma kleidiga ilma salli ümber võtmata hommikuni ennast hästi tunda (kui just öösel mootorrattaga sõitma ei lähe - siis on ikka midagi veel kleidi peale ka vaja panna):) Ostsin Saigonist ühe täiesti ebavajaliku jope ja kui see ei oleks nii põhjalikult kokku pakitud (õigemini küll kokku teibitud) ja mul oleks sinna juurde ka midagi sobivat jalga panna, siis kuluks see siin igati marjaks ära ...:)

Ha Long Bay'st, mis on valitud maailma looduslike imede (natural wonders) hulka, kirjutan vast eraldi v siis panen pilte Flickr'isse. Igal juhul kui siia kanti sattuda, siis soovitan seal kindlasti ära käia, kasvõi juba imeiliste stalaktiitide ja stalagmiitidega koobaste pärast. Ühepäevane trip sinna on aga veits väsitav, niiet täna magasime kuni lõunani. Oleks vist kauem maganud, aga kella 2ks olime õnneks Madli ja Marceloga lõuna kokku leppinud ühes nende poolt välja valitud mereandide restoranis:) Hommikul 9 ajal käisime ka all söömas, sest sõbralik hotellipersonal muretses ilmselt, et me nälga jääme ja helistas ekstra meile tuppa, et ikka hommikust sööma läheksime. Väga armas neist!:) Ja täis kõhuga oli uni loomulikult veelgi parem:)

Täna oli ilm juba mõnusalt soe ja pärast lõunasööki käisime ooperimaja hoovis asuvas armsas kohvikus kohvi joomas ning jalutasime Madliga kuni õhtuni linnas. Lõunasöök ise oli aga järjekordne "vau"kogemus! Omal käel ei oleks kindlasti seda restorani leidnud, sest see asus Vietnamile tüüpiliselt ühes tagahoovis. Saigonis käisime ka mitmetes sellistes täiesti ära peidetud baarides, kuhu sai läbi kitsa hoovi v mis asusid teiste söögikohtade v hoonete taga. Kui sul kohalikke tuttavaid pole, siis ise ei satu kunagi sellistesse kohtadesse, sest sa lihtsalt ei oska kahtlustadagi, et nt sellisest kangialusest läbi minnes ootab sind ees ülihea mereandide restoran. Mõlemal pool käigu äärtes olid akvaariumid kalade jt mereandidega

ja käik viis sellisesse hoovi, kus mõlemal pool potilillede taga olid laudade rivid

Kuna kohapeal selgus, et kell 2 pannakse köök mõneks tunniks kinni, valisid meist varem kohale jõudnud Madli ja Marcelo juba toidud ära. Jube hea, sest nii rikkaliku valiku juures on alati raske otsustada, mida võtta, ja nemad panid kokku ideaalse valiku kõigest:) Sõime kammkarpe, krevette tamarindikastmes, merekarpide ja vesi-spinati (ik morning glory) suppi, mingeid hästi suuri rohelise sibulaga merekarpe ja meretigusid sidrunheina kastmes. Kõik oli muidugi imemaitsev ja peale riisi ei jäänudki vist midagi järele, kuigi alguses seda toiduhunnikut vaadates oli küll tunne, et kui pool sellest ära sööme, siis on isegi hästi:)

Kammkarpidel vist ei ole siin hetkel hooaeg, sest mitte üheski teises restoranis, kus ma neid küsinud olen, ei ole kammkarpe parasjagu olnud, kuigi menüüs on nad ilusti kirjas. Pildil olevad kammkarbivardad ja -salat pidid aga olema Jaapani kammkarpidest, mis on sellised pisikesed

Ja kes Hanoisse sattudes peaks tahtma seda restorani külastada, siis nimi on Pho Bien ja asub 14 Trang Thi. Soovitan!:) Ja muidugi, suured tänud Madlile ja Marcelole - Teiega oli tõesti hästi tore!!! Kusjuures, Marcelo, kes on paar korda juba Eestis käinud, jumaldab Eesti kööki!:) Ja Saku õlu meeldib talle ka, aga selles osas on muidugi veits arenguruumi ja kui ta suvel Eestisse tuleb, lubas Priit teda ka teiste õlledega kurssi viia:)

Nädalavahetustel on õhtuti kuni keskkööni avatud ööturg - lähme kohe vaatame ise ka, kas on nii võimas nagu räägitakse:)

Siin aga paar pilti söögikohast, kus reede õhtul käisime. Selliseid keedetud, küpsetatud v tooreid linnukesi, kellel pea ja varbad veel küljes, on siin igal pool tänavatel müüa

"Peakokal", kes suurel pannil vokkis, väiksemal fritüüris, paistis olevat vaid üks abiline

nõudepesutiim oli aga kolmeliikmeline :)

Toolid ja lauad on plastmassist, Eestis kasutatakse selliseid laste jaoks v nukumööblina :)

See pikk laud on meie seltskond

Õllekoht on avatud seni, kuni vaat tühjaks saab. Kusjuures selles kohas siin sain ka süüa osta

ja siis veel mõned random pildid linnast ka - ohtralt mootorrattaid, elektrijuhtmeid, punaseid sirbi ja vasaraga lipukesi ja draakoneid ning ülikitsad majad. Süüa v söödavaid asju osta saab ikka igal sammul:)

Vietnami kohvist ja mõnest muust asjast veel ;-)

2012-02-02T11:07:00.000+02:00

Mul on alati reisides tunne, et see on mu elu parim reis:) Seekord muidugi ka, aga praegusel juhul on tegemist objektiivselt kõige lahedama reisiga, sest eile sõitsin juba ISE mootorrattaga:) See oli küll kell 2 öösel, kui liiklus oli olematu, aga ikkagi:) Kes oleks võinud arvata, et kõigist maailma kohtadest ma just Saigonis mootorrattaga sõitma õpin, aga seekord läks siis nii (enam paremini minna muidugi ei oleks saanud ka) ;-) Aga kuigi mulle tehti siin eile kompliment, et lõpuks ometi kirjutan ma ka millestki, mis INIMESTELE huvi pakub ja mu viimane blogipostitus olevat isegi "enam-vähem loetav olnud", siis pean siiski mootorratta-huvilisi kurvastama, sest täna ma rohkem neist ei räägi :):):)

Mis aga toidusse puutub, siis kirjutan sellest kunagi hiljem põhjalikumalt (ma olen siin ju kokku ligi kuu aega), aga mõni asi on kohe selline, mis pikemalt ei kannata oodata. Nt maailma parim kohv!!! Vietnam on maailmas suuruselt teine kohvieksportöör ja sellest eriliselt heast kohvist, mis on ilma liialdusteta šokolaadise maitsega, olin enne tulekut palju kuulnud. Kusjuures, siinset õiget(!) Vietnami kohvi juues on tõesti tunne, nagu jooks kakaod v kuuma šokolaadi kohviga. Igal juhul lauale tuuakse see sellise "aparaadiga", mida saab ka igalt poolt osta ja mis loomulikult mul vist nädal aega juba kohvris olemas. Kõigepealt tuleb natukene kaane all seista lasta, kuni kohv läbi sõela vajub

ning siis see kohvipuru sisaldav osa tõsta kaane peale ja võtta ära sõel

ja siin siis ongi see kohv:) Kusjuures, kohv on sellise kergelt veniva tekstuuriga ja kondenspiim on juba alati tassi põhjas ja tuleb ise ära segada

Vietnamlased ise joovad ka tohutult palju jääkohvi. See on pmst samasugune kakao v kerge šokolaadi maitsega kohv, mis on aga klaasitäie jääga ja soovi korral saad lisada ka kondenspiima.

Jääkohvi pidid jooma vietnamlased päevas ikka suures kogus, nt taksojuhtidel on kõigil pidevalt jääkohvi tops käepärast. Ükskõik, kus päevasel ajal näed vietnamlasi istumas, alati on neil jääkohvid ees. Ja alati tuuakse kohvi kõrvale ka klaas jääga rohelise teega.

Peab muidugi mainima, et kesklinna turistikates kohtades seda õiget kohvi reeglina ei saa, st saab küll head kohvi, aga mitte koos selle aparaadiga ja mitte seda päris õiget, niiet need pildid (va viimane) on nt tehtud ühes district kolmes asuvas coffee shop'is (nii nimetavad vietnamlased ise neid kohvikuid), kuhu ükski turist reeglina ei satu. Selline näeb see kohvik eest välja koos kollastest lilledest uus-aasta kaunistustega

ja seest selline

See oli nüüd üks peenem koht, kus asub ka Saigoni kõige kallim (150 000 eurot maksev) audiosüsteem. Samas enamik kohvikutest on lihtsad pigem putkamoodi eest lahtised ruumid nagu nt see siin

Kui klikkad pildi suuremaks, siis peaks näha olema, et kõigil on ees jääkohviklaasid (ühel naisel, kes seljaga meie poole, oli tegelt ka tavaline kohv) ja klaasid rohelise teega, milles on hunnik jääd. Ja vietnamlased armastavad käia nendes coffee shop'ides istumas nii üksi kui ka mitmekesi. Pole vist vaja mainida, et selliseid kohvikuid on linnas hästi-hästi palju:)

Kui aga inimesed istuvad (plastmass) toolide ja laudadega tänaval, mida nad siis joovad? Jääkohvi ikka (sõltumata vanusest)

Mul on ainult üks probleem selle kohviga - seda on tegelikult jube vähe. Tass on pisike ja sellest on pool kohvi täis, kui aga jääkohvi juua, siis on klaas jääd ääreni täis

niiet kohvi jood pmst mõne suure sõõmuga ära:)

Aga kuigi seda kohvi on vähe, siis on see ikkagi kange, niiet mina oma kofeiinivajaduse saan täitsa ühe kohviga päevas rahuldatud. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe kohviga piirduda suudaks, sest palaval päeval on ju värskendavat jooki vaja ja õlut ma paraku ikka veel ei joo. Ja muidugi, mis põhiline, see kohv lihtsalt on über hea!!! Kuigi Saigon läheb minu jaoks ajalukku ka sellega, et ma siin oma elu esimese õlle ära jõin. See sai aga juhtuda ainult tänu sellele, et tegemist oli elusa vaadiõllega, mis ei olnud just eriti õlle maitsega - selline lahja ja mahe:):):)

Kui Vietnamisse tulla, siis üks asi, mis tuleb kindlasti ära proovida on Phở (phở bò liha, phở gà kana) supp. Üks väga hea koht, mis asub küll district ühes, aga kus käivad ka kohalikud ise nii söömas kui seda suppi kaasa ostmas, on see siin

Supi juurde tuuakse taldrikutäis idusid, laimi, mida saad ise peale pigistada, viiludeks lõigatud tšillit (ettevaatust, Vietnami tšilli on nii palju tervavam kui tavaline, et juba üks õhuke viil võib olla mõnele põhjamaalasele too much) ja taldrikutäis rohelist kraami (kõige peal on tai basiilik, aga kahte sorti omapärase maitsega rohelisi lehti oli veel)

Rohelist kraami paneb taldrikule üks poiss "resto" nurgas

Ja siis on siin Saigonis veel kaks erakordset kohta, millest ma lihtsalt pean kirjutama. Üks neist on üks pidevalt rahvast paksult täis olev õllekas (no pigem küll "auk"), mida me kutsume "vanaema juures", sest seal korraldab elu üks vanadaam. Vanaema hoiab kõigel silma peal, valab õlut, koristab laudu, kutsub inimesi sisse ja kui vaja, siis viskab mõne tüübi välja ka, kes käituda ei oska. Tal on küll üks noor tüdruk abis, aga tema on ikka see, kes vägesid juhatab

Vot selline koht siis, kus me oleme mõned korrad käinud ja kus ma oma elu esimese õlle (pigem küll kergelt õlle moodi joogi) ära jõin. Viimasel pildil on vasakul üks kuivatatud kalmaaride müüja. Kile all ripuvad kuivatatud kalmaarid, mis enne õlle kõrvale snäkiks võtmist kiirelt ära grillitakse ja nahk maha tõmmatakse. Kalmaarimüüjaid on siin muidugi hästi palju ja mõned paremad pildid on neist Flickr'is üleval.

Aga teine koht, mis on diamteraalselt erinev vanaema õllekast, on Chill baar, mis asub 26. ja 27.-ndal korrusel. DJ-ks on seal Kenzo, kes on kolm viimast aastat valitud Vietnami parimaks "party rocker'iks", peabaarmän on aga see mees.

Ja siin on artiklid, mida erinevad välismaa ajakirjad (sh The Time) selle koha kohta kirjutavad. Ja muusika on seal ikka jube hea, eriti võrreldes teiste siinsete ööklubide ja baaridega. Niiet kui Saigoni juhtute, siis ikka must koht :) Baar asub terrassil ja sealt on super vaade üle terve linna.

ja siin üks väike pildike Kenzo ja Ralfiga (Raul oli kahjuks eile kodus) enne mootorrattarallit :D:D:D

Praeguseks Saigonist kõik, sest juba paari tunni pärast lendan Hanoisse, kus mul on lennujaamas date ühe Eestist saabuva Priidu-nimelise noormehega ;-)

Saigon

2012-01-31T19:20:00.002+02:00

Nonii, jõudsin Saigoni kõigi raskuste ja tagasilöökide kiuste, millel pikemalt peatuma ei hakka, sest see blogi ei pretendeeri mitte ajaloolise tõe jäädvustamisele, vaid positiivsete sündmuste ja kogemuste jagamisele. Ausalt öeldes on selle nädala jooksul Saigonis nii palju juhtunud ja nii tore olnud, et ega ma isegi ei mäleta enam kõiki sündmusi, mis siia tulles tee peal aset leidsid. Ja iga päevaga meeldib mulle siin järjest rohkem:):):)

Pilte üritan ikka igal võimalusel, st kui arvuti taha satun, Flickr'isse panna. Täna on meil aga rahulik kodune movie-night, sest homme lähme juba 7.30 Mekongi deltasse, niiet jõuan kiirelt ka veits blogida. Homne varane ärkamine saab muidugi tõeline challenge olema, sest meil on siin selline öine aklimatiseerumist soodustav elustiil ehk enne kella 5 hommikul olen magama saanud ainult ühe korra, pigem aga alati veelgi hiljem. Kui niimoodi 5-6ni igal öösel väljas olla, siis on kell Eestis tegelikult alles u 12-01 õhtul. Ja hommikune keskpäeva paiku ärkamine on ka ok, sest siis on ju kell Eestis alles 7, mul aga oli Eestiski viimasel ajal tõsiseid raskusi ka 10 ajal kella peale ärkamisega:)

Elan Saigonis Eestist pärit kaksikute juures, kellest üks on olnud siin juba aastast 2003 (stabiilselt kohapeal viimased 7 aastat), teine vähem, niiet pole vist vaja mainida, et giidid on eriliselt kogenud ja tasemel:) Ma olin küll siia tulles valmis ka üksi ringi käima ja plaanisin mitut kokakursust võtta, aga nüüd on nii kujunenud, et ma pole majast ühtegi sammu üksi välja astunud:) Eks ma jõuan neid kursusi siis ka võtta, kui mõnes vähem lõbusas kohas kui Saigon olen ;-)

Eelmisel nädalal oli Vietnamis kõige tähtsam püha, sest esmaspäeval algas Hiina kalendri järgi uus aasta ja kõik puhkasid nädal aega. Ametlikku puhkust inimestel siin ei ole, niiet see uus-aasta esimene nädal ongi vietnamlastele enamjaolt ainus puhkus aastas ja siis käiakse oma sugulastel külas ja Saigonis ongi vist rohkem siseturiste kui välimaalt pärit inimesi. Aga õnneks ei olegi Vietnam veel turistidega ülerahvastatud nagu nt Tai, niiet selles mõttes on siin ikka väga tore:) Aastal 2010 oli siin käinud vaid 3,5 miljonit turisti, 2011 aga 6 miljonit, mis on ka ikka üliväike number. Õhtuti kui väljas käime, olen päris palju suhelnud ka teiste turistidega ja tundub, et siia satuvad keskmisest seiklushimulisemad inimesed, põhiliselt backpacker'id, kes viibivad ka pikalt kohapeal. Nt neli Israelist pärist poissi on Aasias kokku isegi 8 kuud.

Ööklubides, va Chilli baar, kus plaate mängib Vietnami parimaks valitud DJ Kenzo Trinh ja mille kohta ajakiri The Time kirjutab nii, on muusika ikka suht jube ja kuna seal võib suitsetada, siis haisevad kõik riided klubist tulles meeletult suitsu järgi. Selles osas tuleb meelde aastatagune LAV-is klubitamine, samas on aga siinsetel klubides LAV-iga võrreldes üks oluline erinevus. Kui seal prostituute ööklubides ei ole, vaid nad ootavad peaaegu igal tänavanurgal (ja seda peaaegu igas linnas, va Stellenbosch, kus neid veits vähem näha on), sest nad on kõik mustad, klubides käivad aga valged, siis siin on ööklubid ikka paksult raha eest saada olevaid tüdrukuid täis. Ja kui aafriklastele meeldib ka ikka pigem kauem magada, siis vietnamlased on väga varase elustiiliga. Nt 5-6 ajal juba ööklubist koju sõites võib näha spordiriietes ja nokamütsidega vanemaid meesterahvad tee ääres võimlemas. Kusjuures nokamüts on siin kõvasti olulisem aksessuaar sportimisel, kui nt spordiriietus:) Ja lõuna on neil juba kell 11 hommikul, samas kui meie pole veel kordagi enne kella 3 päeval hommikut söönud ...:)

Tänu pühadele on suuremad tänavad kesklinnas on täis jõulukaunistusi

ja pmst on iga maja nii seest kui ka väljast poolt ning majaesised puud/põõsad täis riputatud kollaseid lilli ja punaseid laternaid, mis sümboliseerivad uut algust, kevadet, raha jms. Perekonnale jt lähedastele inimestele kingitakse ümbrikke, mille sees on lucky money, mis toob uuel aastal rikkust.

Sellised ümbrikud kinkis meile kolmele Kenzo (see DJ). Ma olen ikka südamepõhjani liigutatud!:) Kuna aga ümbrikus sees oli vietnamlase jaoks ikka suht suur summa raha, siis poisid üritasid teda veenda, et me ei saa neid vastu võtta, aga läbirääkimised lõppesid siiski sellega, et ümbrikud meiega kaasa tulid (ja õnn siis ka terveks draakoniaastaks):) Btw, keskmine kuupalk Vietnamis on tõusnud juba 183 dollarini.

Hästi palju on ka eri suuruses ja kujuga draakoneid igal pool

Päeval sõiame ringi mootorattaga, mis juba iseenesest on elamus. Liiklus on siin täiesti uskumatult kaootiline - tohutu mootorrataste mass, aga autod samamoodi, kulgevad täiesti suvaliselt, kohati vastassuunas, üle topelt joonte jne. Nt kui keegi tahab vaskpööret teha, siis ei võta ta mitte vasakusse ritta, vaid vajub manöövrit tehes diagonaalis üle vasakpoolse rea ja vastassuuna vööndi ning kõiki manöövreid saadab pidev tuututamine. Selline diagonaalis ja risti-põiki sõitvate autode-rataste eest läbi sõitmine on siin tavaline, sest sellist hetke, kus keegi seisma jääks v rataste vool katkeks, lihtsalt ei ole. Kiivri kandmine mootorrattaga sõites on kohustuslik, aga see üheeurone kiiver, mida kanname, pidi olema rohkem kosmeetlise väärtusega (mida iganes see tähendada võiks). Mul on pidevalt tunne, et see lendab minema, kui suurem tuul on, niiet enam-jaolt hoian ma teise käega sõidu ajal kiivrit kinni:)

Vietnamlased põhimõtteliselt jala ei käi ja nende kombed on hakanud külge ka siin elavatele välismaalastele. Siiani on ainus üle 5 min jalutuskäik olnud meil eile õhtul ühes pargis:)

Tänu igapäevasele Saigoni erinevates linnajagudes ringisõitmisele olen näinud seda linna ikka väga palju ja hoopis erinevast küljest, kui tavaturist, kes siia paariks päevaks tuleb ja ainult kesklinnas ehk esimeses piirkonnas ringi käib. Saigon on tohutult suur, ametlikel andmetel elab siin 7 miljonit, aga tegelikult palju rohkem rahvast ja linna 22 piirkonda on üksteisest ikka väga erinevad. Aga tavalise turistina ei kujutagi ette, et saaks linnas mootorrattaga ringi sõita, sest liiklus ei allu siin mingitele reeglitele, va see, et ära kellelegi otsa sõida, ja linn on piisavalt keeruline, et pidevalt peaks kaarti lugema. Selles mõttes olen ikka tõeliselt õnnelik, sest ma pole siin olles LP-d pidanud veel kordagi lahti tegema (oluline info sai lennukis juba läbi töötatud ka) ja enamik päevast oleme linnaosades, kus pole ühtegi valget kuskil näha. Kui aga kesklinnas ringi käivaid eksinud ilme ja LP-ga välismaalasi näen, siis on ikka eriliselt hea tunne, et ise üks neist ei ole. Vähemalt Saigonis mitte ...:)

Esimesed hetked mootoratta seljas olid ikka veits jubedad. Ma esimesel päeval, kui me ainult taksoga ringi sõitsime (igaks juhuks mainin, et lennujaama tuldi ikka taksoga vastu, mitte ei läinud kohe kohvrite ja mootorrattaga ringi kimamiseks), siis vaatasin taksoaknast liiklust ja tundus ilmvõimatu, et peaks ise selles kaoses olema ja veel mootorrata seljas. Aga inimene harjub ju kõigega ja kuna mul on sügav siseveendumus, et kõik läheb niikuinii hästi nagu alati, siis kuigi esialgu oli ikka päris kõhe (no ma ei saa öelda, et ma Eestiski ennast mootrrattaga sõites just ülemäära turvaliselt tunneks), siis juba tunni pärast avastasin ma ennast nagu autogagi sõites valgusfoori taga huuli värvimas ja ei tunne, et mind kuidagi häiriks, kui juht moblaga räägib v sms-e loeb:) Teisel päeval juba sain rahulikult sõidu peal pilte ka teha.

Mõned hetked on aga ikkagi sellised, et pigistasin silmad kinni - nt kui oled keset teed parasjagu ja ühelt poolt kimab mööda suur buss, teiselt poolt džiip v teine buss ning kumbki nii lähedalt, et kui paarkümmnd cm lähemal oleks, siis juba müksaks. Ja need U-pöörded - mul on koguaeg tunne, et sisekurvis olev põlv läheb vastu maad. Peateed kui sellist ei ole ja ringile saamine ning sealt välja sõitmine käib puhtalt tugevama õigusega. Aga muidu on siin rattaga ringi kihutada ikka hullult lahe ja kui see liiklus ikka vähegi arusaadavam oleks, siis sõidaks ise ka täitsa hea meelega. Igal juhul ma olen aru saanud, et Eestis tuleb mul A-katekooria load ka lõpuks ära teha ...:)

Ralfil on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et selles kaoses valitseb tegelikult kord, sest ühtegi õnnetust pole ma veel ise näinud juhtumas. Igal juhul see video Saigoni liikluse kohta on tema meelest täiesti adekvaatne:) See on muidugi lahe filmike, aga siinseid tuhandeid mootorattaid, mis täiesti suvaliselt ringi kihutavad, see ikka ei suuda edasi anda. Jääb mulje, et vietnamlased on sündinud mootorratta seljas. Igal pool restode, poodide jm asutuste eest on tohutul hulgal rattaid, igal pool on suured parklad ja tavaliselt on ühe ratta seljas terve pere ehk ema, isa ja paar last ka.

Kusjuures, alumised pildid ühest toredast neljaliikmelisest perekonnast on kõik sõidu ajal tehtud :)

Hingata ei ole tänavatel mitte midagi ja enamikel kohalikest ongi maskid ees. Peamiselt kannavad maske siiski lapsed ja naised - tundub, et meeste jaoks ei ole see piisavalt cool

Kui Saigonis sõita ringi kohaliku eestlasega, kes siin juba ligi 10 aastat on motikaga kihutanud, siis võib ennast ikka tõesti turvaliselt tunda, aga samas kuuleb pidevalt lugusid motika-õnnetustest siin elavate välismaalastega. Peamiselt on kõik asjad juhtunud purjuspeaga sõites, niiet meie käime õhtuti alati taksoga väljas. Samas muidugi juhtub õnnetusi ka suhteliselt kainetel inimestel, kes lihtsalt pole siinses liikluses harjunud sõitma. Üks juba 14 a USA-s elav Eesti poiss, kes siia ühe oma eestlasest sõbraga reisima tuli ja meiega paar õhtut koos väljas on käinud, rääkis, kuidas ta eelmisel aastal Tais mootorrattaga avarii tegi, kui üks Tai naine talle ette keeras, niiet ülejäänud puhkus tuli veeta sidemetes nagu muumia ja 3500 taala võrra vaesemana. Eile sõitsid nad ära saarele ja täna käisime teda ühes Saigoni haiglas vaatamas, kus ta parasjagu operatsiooni ootas, sest oli saarel mootorrattaga avarii teinud. Täna oli ta üleni sidemetes ja marraskil ning lahtise luumurruga parema käe väikene sõrm ja vasakukäe murdunud randmeluu ootavad kokkulappimist ... Niiet nalja siin ei ole!

Aga liikluses on ka jalgrattureid ja siin nad ei hoia mitte tee äärde, vaid sõidavad seal, kus juhtub

ja mootorratturid sõidavad ka kõnniteel

naistel on päris tihti sellised rattad, kus jalgu saab ilusti kombekalt koos hoida

ja siis on veel igasuguseid põnevaid liiklusvahendeid näha

ja loomulikult veetakse mootorratastel absoluutselt kõike

Kui rong on mööda sõitmas, siis tulevad vormiriietuses tüdrukud, kes tõmbavad kettidest tõkkepuud alla ja pärast tulevad lükkavad jälle üles

Sõidutee ületamine on siin ka suurem ettevõtmine - korraga saad astuda vaid väikse sammu ja järske liigutusi teha ei tohi. Ralf ütleb, et vietnamlased saavad aru, et mingi jalakäija pärast pole mõtet seisma jääda, kui temast saab eest v tagant mööda sõita:):):) Siiani pole ma veel tõesti näinud, et keegi peatuks, kui nt ema väikeste lastega üle läheb, rääkimata muudest inimestest. Ükspäev olime mootorrattaga eriti tiheda liiklusega ringil, ümber sajad mootorattad jt liiklusvahendid ja järsku märkasin enda natuke meist eemal kogu liikluse keskel kahte hallipäist vanadaami, kes üksteisel käe alt kinni hoides pisikeste sammudega edasi üritasid minna. Ikka päris ära ehmatas, kui näed sellises kohas inimesi kohe enda kõrval, eriti nii vanu ja nii jube tiheda liikluse keskel - täpselt selline tunne oli, et autod ja mootorratturid kihutavad neil üle varvaste. Siin on üks tädi teed ületamas hõreda liiklusega kohas - ükski liiklusvahend ei jää kunagi seisma

siin aga üks pilt vähe tihedama liiklusega ristteest

Ja mootorratastele mõeldud parklad on siin eriti suured. Sellel pildil on üks väike osa ühest maa-alusest parklast, kus rattad on nii pargitud, et kui tahad enda oma kätte saada, pead mitu tükki eest ära tõstma

Olen küll nüüd terve postituse kirjutanud mootorratastest, aga esialgu pole vist veel vaja karta, et mu toidublogi suunda muudab, kuigi mootorrattaga sõitmine on sõltuvust tekitav tegevus:) Niiet igaks juhuks panen siia lõpetuseks pildi sümpaatsest maitsvast konnakesest

kelle ettekandja meil lauas lahti lõikas, et mugavam süüa oleks

Ülehomme on meil aga varblasedieet ;-)

El Bulli - Cooking in Pogress

2012-01-24T22:00:00.001+02:00

Ma peaksin juba täna tegelikult Saigonis olema, aga paraku kirjutan ma blogi praegu Kuala Lumpurist, sest kahe lennu vahe nii väike, et jõudsin check-in'i alles 15 min enne lennuki väljumist. Tegelikult vahe kahe lennu vahel paistis paberil küll ok, aga kuna lend Amsterdamist Kuala Lumpurisse ilmselt ka hilines natukene, siis tuleb mul paraku järgmise lennuni olevad 15 h siinses lennujaamahotellis veeta. Mis iseenesest pole sugugi ju paha:) Ja hotelli restoranis buffee-õhtusöögil pakuti muuhulgas ka austreid, erinevaid merekarpe, vähki, krevette (toorelt, küpsetatult, kastmetega), kalmaari curry't jpm, kusjuures nt üks suur kaheosaline lett oli ainult Jaapani toidu päralt (erinevad sushid, suupisted, kalad, lisandid, kastmed).

Aga 12 h kestnud lennu puhul oli üks eriti tore asi, et ma nägin lõpuks ära Kataloonias asuva kolme Michelini tärniga ja rekordilised 5 korda(!) maailma parimaks restoraniks valitud El Bulli'st tehtud dokumentaalfilmi "EL BULLI - Cooking in Progress" (treiler siin). Film ise ei kuulu küll maailma põnevaimate hulka, aga ikka täitsa uskumatu, kuidas sealses köögis söögitegemine käis - pigem on tegemist alkeemikute kui kokkadega:) Eelmise aasta juulis suletud restoran oli avatud vaid 6 kuud aastas, ülejäänud aja aga töötasid kokad välja erinevaid uusi toite. Film ongi keskendunud peamiselt nö "laboritööle" ja erilisi emotsioone ega draamat seal ei ole, aga minusugusel huvilisel oli ikkagi ülipõnev vaadata, kuidas molukulaargastronoomiat viljelevas restoranis toidud valmivad ...

Kusjuures, kuigi viimasel aastal maksis u 35-käigline fikseeritud menüü koos veiniga ühe inimese kohta 250 eurot ja 6 kuu jooksul saada olnud 8000 kohale oli ligi 2 miljonit (!) soovi, ei olnud restoran kunagi kasumis, va kahel aasta 1998-2000, kui nad pakkusid ka lõunasööki. El Bulli omanik ja peakokk Ferran Adria, keda peetakse üheks maailma parimatest kokkadest, on valitud ka ajakirja TIME poolt 100 maailma mõjukama inimese hulka, sest suuresti tänu temale sai "Hispaaniast uus Prantsusmaa". Siin aga üks vana episood sellest, kuidas Bourdain El Bullis söömas käis.

Aga homme (tegelikult juba mõne tunni pärast, sest siin on kell 4 öösel) lendan esimese lennuga Saigoni. Saigon kannab küll tegelikult juba aastast 1975 ehk Lõuna-Vietnami alistumisest saadik Põhja-Vietnami kindrali järgi nime Ho Chi Minh City, aga nii kohalike kui välismaalaste seas on endiselt kasutusel Saigon. Paistab, et mul tuleb kohe mootorratta selga istuda, sest Ralf (seal elav ja töötav eestlane) kirjutas mulle muuhulgas, et: "Üks tähtis asi, tuleme Sulle lennujaama vastu, aga kui sa maandud, siis kanna pükse mitte kleiti ega seelikut - kohe läheb rattaralliks". Lahe!:)

Magusad mandlid

2012-01-23T11:37:00.000+02:00

Pärast magusate pähklite retsepti postitamist küsis minult paar inimest, miks maisitärklis retseptis vajalik on. Maisitärklis on vajalik, sest annab koos munavalgega pähklitele ilusa ühtlase krõbeda pealispinna, samuti ei ole pähklid kleepuvad ega jää küpsetuspaberile kinni. Proovisin teha ka ainult munavalgega (kasutasin Margoti poolt mulle saadetud retsepti, aga veits muudetud tegevuskäiguga) ja tulemus ei ole päris nii ühtlane kui maisitärklisega, aga loomulikult on samuti igati hea:) Seega panen ainult munavalgega tehtud mandlite retsepti siia juhuks, kui keegi tahab ilma maisitärkliseta varianti:)

300 g mandleid
1 dl suhkrut
1 tl kaneeli
0,25 tl ingveripulbrit
näpuotsatäis hästi peenelt riivitud muskaatpähklit
0,5 tl soola
1 munavalge
1,5 spl vett

Vispelda munavalge suhkru, maitseainete, vee ja soolaga kergelt vahtu. Lisa mandlid ja sega läbi nii, et need oleks ühtlaselt kaetud. Tõsta mandlid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 30 min, kuni need on pealt krõbedad ja kergelt pruunistunud. Sega mandleid paar korda küpsemise ajal, et need ühtlaselt küpseks. Lase jahtuda.

Šokolaadi-pistaatsia fudge

2012-01-21T11:19:00.001+02:00

Retsept on Nigella oma ja need kommid pidid sobima nii vastvalminult serveerida kui ka kingituseks pakkida. Oluline on, et fudge oleks külm. Mulle isiklikult see restept väga meeldib, sest paigas on tumeda šokolaadi ja kondenspiima vahekord ning lisatud on minu arvates paras hulk pähkleid. Pistaatsiate asemel võid loomulikult kasutada teisi meelepäraseid pähkleid. Pähkleid võid panna retseptis ettenähtust vähem, kui sulle nii pähkline šokolaadikomm ei meeldi. Nägin seda sama retsepti hiljuti ühes ajakirjas ("Eesti Naine" vist) ning seal oli lisatud fudge'ile ka kuivatatud puuvilju ja natukene alkoholi - mõlemad sobivad ilmselt väga hästi šokolaadikomme täiendama, niiet katsetamisruum on lai:)

Samuti ei pea šokolaad tingimata 70%-lise kakaosialdusega olema. Ma ise kasutasin nt tumedat šokolaadi, mille kakaosisaldus oli 62%. Samas päris piimašokolaadi ikka ei soovita selle fudge'i valmistamisel kasutada, sest siis läheb see maius juba ilmselt liiga magusaks. Tume mõrušokolaad aitab hästi kondenspiima magusust balansseerida.

Igal juhul on pistaatsiapählitega fudge iga magusaarmastaja unistus! Kuna meil keegi sel päeval, kui šokolaadikommid valmisid, külas ei käinud, siis isegi jätkus neid veel järgmiseks päevaks:)

PS! Üks väike pisiasi igaks juhuks veel: sõnal "fudge" häädatakse "u" nagu "a" :)

350 g tumedat 70% kakaosisaldusega šokolaadi

400 g magusat kondenspiima

30 g võid

näpuotsatäis soola

150 g pistaatsiapähkleid

Pane tükeldatud šokolaad, kondenspiim, või ja sool paksupõhjalise potiga madalale kuumusele ja sulata segades.

Pähklid pane kilekotti ja tambi taigarulliga, kuni suurem osa pähkleid on puruks läinud. Võid ka nt pudrunuiaga purustada v lõikelaual noaga hakkida. Sega pähklid šokolaadisegu sisse.

Vala šokolaadisegu fooliumiga kaetud neljakandilisse vormi (mul oli 28x16 cm klaasvorm), silu pealispind spaatliga ühtlaseks ja pane külma tahenema. Valmimisaega saab kiirendada sügavkülmikut kasutades. Kui mass on kõvaks muutunud, siis lõika see meelepärasteks tükkideks (Nigella ütleb, et tükid peaks olema 3,5 X 2,25 cm):)

Hoia šokolaadikomme külmas, enne söömist pole neid vaja toasoojas hoida.

Toorjuustuga šokolaadikook

2012-01-19T10:20:00.001+02:00

Toorjuustuga šokolaadikook sündis tänu kolme asjaolu kokkulangemisele:) Esiteks olid külmkapis üks üleliigne munakollane ja 400 grammine paari päeva pärast aeguv tops toorjuustu. Ning kolmandaks, kui ma parasjagu nuputasin, millist juustukooki teha, teatas Priit, et temal enam juustukoogi isu ei ole, vaid tahaks hoopis šokolaadikooki:) Ja nii siis saigi üks toorjuustukreemiga brownie-tüüpi kook tehtud.

Retseptis kasutatud šokolaadi valik on tingitud asjaolust, et jõulude ajal tekkis kappi mitu 300 grammist kodumaist pähklitükkidega piimašokolaadi. Tumeda šokolaadiga on see kook ka väga hea, aga tumeda šokolaadi kasutamisel võid kakaod vähem (nt 1 tl) panna v kakao üldse ära jätta, kui soovid. Samuti võid sellisel juhul eraldi lisada röstitud ja hakitud sarapuupähkleid (enne aga toimi pähklitega nii nagu siin kirjas).

Ükskõik, kas kasutad koogivormi põhjas fooliumi v küpsetuspaberit, aga oluline on, et sa seda enne võiga määriksid, sest muidu jääb brownie nii fooliumile kui ka küpsetuspaberile kinni. Teine asi, mida jälgida tuleks, on koogi mitte üleküpsetamine, sest brownie on parim, kui ta on veel seest niiske, mitte kuiv ja murenev. Kook on valmis, kui toorjuustusegu on tahenenud, aga ei ole veel hakanud pruunistuma.

Ma ise olen seda šokolaadi-toorjuustu kooki teinud vähem kui kahe nädala jooksul juba kolm korda:) Ja Astridi lahkel loal mainin, et ta sõi seda esmaspäeval viis (!) tükki korraga ära, sest nii hea kook pidi olema:):):) Mulle endale ka meeldib ;-)

Šokolaadisegu:
200 g pähklitükkidega šokolaadi
70 g suhkrut
50 g võid
2 suurt muna
2 väikese kuhjaga spl maisitärklist (u 30 g)
1 kuhjaga spl kakaod (u 15 g)
näpuotsatäis soola
1 tl vaniljesuhkrut v -ekstrakti

Juustusegu:
400 g toorjuustu
2 muna v 1 suur muna ja 1 munakollane

60 g suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut v -ekstrakti

Pane või- ja šokolaaditükid kaussi ning sulata vesivannil. Klopi sisse suhkur ja seejärel toasoojad munad. Lisa šokolaadisegule läbi sõela eelnevalt omavahel läbi segatud maisitärklis, kakao ja sool ning seejärel vaniljeekstrakt. Vispelda toasoe toorjuust suhkruga ühtlaseks, lisa vispeldades ükshaaval munad ja viimasena vaniljeekstrakt.

Pane kõigepealt šokolaadisegu 23x34 cm koogivormi, mille põhi ja ääred on vooderdatud kergelt võitatud fooliumi v küpsetuspaberiga. Võid teha ka väiksemasse vormi, aga korrigeeri siis küpsetusaega. Laota šokolaadisegu peale ühtlaselt (NB! ka koogi äärtesse) toorjuustusegu ning tõsta supilusika v spaatliga kihte segamini. Küpseta kooki ahjus 170 kraadi juures u 35-40 minutit. Lase vormis natukene jahtuda enne, kui ruutudeks lõikad.

Toiduelamused Helsingis vol 2 (POS3)

2012-01-18T00:30:00.001+02:00

Neljapäeva õhtul helistades õnnestus reede õhtuks saada laud Michelini tärniga restoranis Postres, mille kohta nt siin öeldakse, et see on väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega koht, kus soomlased oma raha eest söömas käivad. Seda restorani soovitasid mulle ka OLO kokad ja mina kuulun samuti nende hulka, kes usaldavad söögikohtade valikul eelkõige teiste kokkade arvamust. Loomulikult ei pidanud pettuma, vaid sain hea restoranivaliku eest veel kiitagi!:) Ja igaks juhuks ütlen kohe ära, et kuigi ma võib-olla paistan Postres'ist kirjutades ja mõningatest detailidest avameelselt arutledes ehk kohati kriitiline, siis oli seal minu arvates tõeliselt hea söök ja julgen Postrest igati soovitada!!!

Postres asub kohe kesklinnas Eteläesplanadil ja auto saab õhtusel ajal mugavalt kohe maja ette v kõrvaltänavale parkida (Helsingis on nagu Tallinnaski parkimine tasuline kuni kella 7ni õhtul). Väike hoiatus lõuna-eestlastele - kui sa ei oska soome ega rootsi keelt, siis võib parkimispileti automaadist kättesaamine veidi keeruline olla :)

Kuna meie aeg oli piiratud ehk kella poole 10ks oli vaja laevale jõuda, siis valisime neljakäigulise menüü koos sobitatud veinidega. Restorani jõudsime esimestena u 6 ajal ja ma ei tea, palju neil õhtuks bronne oli, aga kui u kella kaheksa-poole üheksa ajal lahkusime, olid napilt pooled lauad täis. Meile oli eraldatud laud tagumise ruumi taga nurgas, aga õnneks saime selle akna aluse laua vastu välja vahetada.

Kuna ma ei saa öelda, et ma restoranis süües ja toidust pilti tehes ennast just alati väga mugavalt tunneks, eriti juhul, kui olla esimene (ja ühtlasi ka ainus külastaja) ning tunne on nagu leti ääres seisvad teenindajad iga su liigutust jälgiks, mistõttu esimesed pildid on udusevõitu, sest klõps tuli kiirelt teha ja fotokas ruttu ära panna:):):) Kui aga rahvast juurde tuli ja veini ka juba natukene tarbitud, oli muidugi pilte hoopis mugavam teha:)

Pärast sööki sattusin täiesti ootamatult ka restorani kööki:) Tõesti! Võin kätt südamele pannes tunnistada, et see ei olnud mul seekord üldse plaanis (poleks vist lihtsalt julgenudki küsida), aga see lihtsalt läks nii:) Nimelt, kui ma pärast sööki tualettruumi sabas ootasin (no restoranis võib küll olla u kolm naist, aga selle ruumi ukse taga on alati! järjekord), piilusin seal lähedal asuvate köögiuste ümmargustest akendest sisse ja üks möödaminev teenindaja küsis, et äkki ma tahan kööki sisse ka vaadata. Sellist asja ei saa ju lasta endale ometi kaks korda öelda, eksju?!:) Aga et köögis oli ülipõnev nagu alati ning hästi toredad ja sõbralikud kokad, siis ma ei saanud muidu, kui küsisin, et kas võib äkki pilti ka teha (et siis nagu ikka - anna saatanale sõrm, aga kaotad terve käe), mille peale mulle lahkelt vastati, et "of course!". Tõeliselt tore!:)

Õhtusöök algas kahe (!) isutekitajaga ehk enne amuse bouche'i oli kaks ringi isutekitajaid. Üsna ebatavaline, aga loomulikult - äärmiselt positiivne:) Pildil on juurvilja- ja leivakrõpsud peteresellivahuga

Teine isutekitaja oli graavilõhe kalamarja, tilli ja söödava kullaga (just nii!) ning artišokk (nii ütles ettekandja) kolmel moel ehk tšipsi, paneeritud palli ja mousse'i kujul. Ma selle teise ampsu puhul kahtlustan aga siiski pigem maapirni (ik Jerusalem artichoke) kui tavalise artišoki osalust ...

Mis tõeliselt ülltas, oli see, et ühe sööja gluteenitalumatuse mainimisel toodi köögist koheselt ka alternatiivid ampsudele. Esimese ampsu puhul olid aedvilja- ja kananahatšipsid küüslaugukastmega ning teise ampsu puhul oli paneeritud artišoki asemel analoogne pall konnakoivast:) Kusjuures, olevat väga hea olnud ja maitsenud nagu krabiliha.

Pilt amuse bouche'ist, mis muuhulgas sisaldas ka Soomes tehtud imemaitsvat kitsejuustu, on nii udune, et seda ei kannata siia üldse panna. Jube kahju, sest see oli väga hea! Ja andis oma suuruse poolest juba isegi vaat et eelroa mõõdu välja.

Järgmisena toodi lauda soojad värsked leivad kolme sorti võiga: soolahelvestega Prantsuse või, vahustatud või ja Soome oma ka. Leivad on kõik igapäevaselt värskelt küpsetatud (loomulikult). Leib oli pehme, sai aga ideaalse krõbeda koorikuga. Hästi huvitavad olid näkileivad - meenutasid natukene piparkooki, aga ei olnud magusad ega eriti vürtsikad, vaid natukene kirbe maitsega.

All pildil on aga gluteenivabad saiad, mis olid samuti soojad, värksed ja mõnusa krõbeda koorikuga. See gluteenivabade saiade valik oli minu jaoks kõige üllatavam. Kui restoranis isegi on gluteenivaba alternatiiv leibadele (Eestis ma ei tea ühtegi restot, kus oleks), siis on see juba suur asi, aga et oleks kolm erinevat varianti, on minu arvates erakordne. Kusjuures, leivad ei erinenud üksteisest mitte ainult kuju poolest, vaid ka sisu osas, st maitse ja konistents. Üks neist (see kõige parempoolsem) sisaldas ilmselt ka maisijahu

Esimeseks käiguks oli krõbedate krevetisabadega kammkarp kurgisalati ja -espumaga. Kammkarbi all serveerimistaldrikus olevate kivide, teokarpide ja soolarohu juurde valas ettekandja laua juures eraldi kannust kuiva jääd, mis tekitabki selle auru. Kui see ikka on soolarohi seal karpide juures, siis see on tegelikult söödav asi, aga kokkupuute tõttu kuiva jääga ei ole seda enam ikkagi soovitav süüa.

Tegin ühe pildi, kui pool roast oli otsas ja auru enam ei tulnud, et nii toit ise kui ka alus oleks paremini näha

Kammkarp oli tõeliselt hõrk! Ja eriliselt lahe oli ka serveering, niiet kui ma peaks oma lemmikroa valima selle õhtusöögi toitude hulgast, siis oleks see raudselt kammkarp. Ja mulle meeldis see ka, et kuigi võib-olla pildil tundub see toit väiksevõitu (pilt on tehtud lauas istudes ehk sellise nurga alt, et suurem osa ei paista välja), siis tegelikult ei olnud tegemist paari pisikese kammkarbi tükiga, vaid kammkarpi oli piisavalt (pakun, et paar suurt rammusat kammkarpi ikka). Veinidest oli sommeljee valinud siia juurde 2010.a. (või oli see 2009?) sauvignon blanc'i Prantsusmaalt, mis sobis toiduga täitsa hästi.

Teiseks käiguks oli Ahvenamaa talle tartrar majoneesi, sibularõngaste, kuivatatud seente ja Prantsusmaalt pärineva kaaviariga, mille juurde pakuti pokaal Saksamaa rieslingut, mille kohta ütleks, et ... huvitav valik. Otseselt muidugi ei häirinud. Riesling oli täitsa tüüpiline saksa riesling, iseenesest hea - selline kerge ja puuviljane. Tartar ise oli aga superhea (ja seda mitte ainult minu arvates)! Roheline kraam oli eraldi kilekotis, mis suletud väikse armsa puust pesulõksuga:)

Siin on ürdid kilekotist taldrikule valatud

Pearoaks oli tursk marineeritud lillkapsa õisikute ja lehtede ning -kreemiga. Tursk paistis nagu sous-vide meetodil küpsetatud kala ja küsisin ettekandjalt, kas ikka on. Tema ütles, et kala on pošeeritud ja siis grillitud. Pärast köögis selgus aga, et oli ikka suiiditud ja kui ma seda hiljem Priidule rääkisin, et tegelikult see kala ikka oli suiiditud, ütles tema, et "No eriline geenius tõesti - kui sellises kohas süüa, siis take a wild guess, kuidas see kala valmistatud on":):):) Nojah, Priidul oli õigus nagu alati ja ega ma ei arvagi, et ma eriline geenius oleksin, et ma selle ära tundsin (sellega saaks hakkama ilmselt igaüks, kes sous vide kalaga vähemalt korra kokku puutunud on), aga no ettekandja ju võiks seda teada v vähemalt kliendi küsimusele selles osas vastata osata, kuigi ega muidu "poached" ei ole ju tegelikult ka tehniliselt vale termin ... :)

Ühe kalatüki peal on huvitav ümmargune tarretise moodi asi, mille kohta ettekandja ütles lakooniliselt, et see on "juniper" (ek kadakas)

ja siin see "kadakas" lähemalt näha

Tursa juurde, mis oli väga hea ja hõrk, pakuti 2009.a. Kataloonia punast 50:50 grenache ja ma ei tea mille segu, sest ettekandaja ütles, et teine sort on: vino tinto, mis minu teada tähendab hispaania keeles punast veini. Küsisin veel üle ka ja öeldi ikka, et vino tinto või kuulsime me ise jälle valesti. Ma ei ise ei ole muidugi veinispetsialist ja ma ei tea ühtegi Hispaania viinamarja sorti, mis nime poolest sarnaneks kelneri poolt öelduga. Ka dr Google ei osanud mind selles osas aidata... Aga mis veini puutub, siis Hispaania veinide puhul vaatan vanast harjumusest (ehk noorusajast, kui ma peamiselt Hispaania veine jõin) esimese asjana tavaliselt, kas on crianza, reserva või gran reserva, et teaks, mis vanuses veini on oodata, aga see ei olnud ühtegi neist. Oli selline kerge ja lihtne vein, mis mulle, kes ma olin juba paar pokaali veini ära joonud, tundus enam-vähem ok, aga kaine autojuht, kes Hispaania veinidest üht-teist teab, leidis, et tema seda ei jooks .... Igal juhul selle punase veini kooslus tursaga ... Ma ei teagi, mida öelda ... Igaks juhuks midagi halvasti ka ei ütle, aga samas ma ise seda veini kala kõrvale kindlasti ei valiks ....

Pre-desserdiks oli viinamarja granita karamellikreemiga (creme caramel e flan) ehk creme brulee taoline koorest ja munakollasest valmistatud kreem, ainult et peal on pehme karamell. Ma pole creme caramel'i põhjamaades kunagi söönud (Eestis ammugi mitte), aga nt Prantsusmaal ja Hispaanias on see üsna tavaline magustoit, mida saab osta enamikest kondiitriäridest ja mis on söögikohtade menüüs väga tavaline. Mulle creme caramel hästi meeldib, erinevalt granita'st, mida ma kohe üldse ei armasta. Mulle lihtsalt ei meeldi süüa külmi hammaste vahel krõbisevaid jäätükke isegi siis, kui neil on mingi maitse. Minu jaoks on granita üks järjekordne toit, mida ma võin vabalt teha (see on muidugi ka ülilihtne), aga mida ise süüa - tänan, ei! See on muidugi puhtalt minu isiklik probleem, et mulle jääd süüa ei meeldi, ja see ei vähenda kuidagi Postres'is pakutava pre-desserdi väärtust:)

Samas mulle väga meeldis, et granita ei olnud lihtsalt nö paljalt, vaid koos karamellikreemiga. Tuletas mulle kohe meelde OLO külaskäiku Tchaikovskysse, kus pakuti fenkoli granita't sidruni mousse'i ja geeliga (ja see kooslus oli imemaitsev!). Seal pakuti granita't aga mitte pre-desserdina, vaid maitsete puhastajana (ik palate cleanser) enne pearoga, mis ongi tegelikult tavapärasem granita "funktsioon" restoranides - vähemalt mina näen granita't esmakordselt pre'na:)

(Pildi jaoks tõmbasin lusikaga jäätükke veits kõrvale, et karamellikreem ikka näha oleks.)

Magustoiduks oli Tarte tatin vaniljejäätise ja karamellikastmega, juurde 2008 (aastaarvus pole jälle kindel) muscadet Prantsusmaalt. Muscadet oli küll superhea valik, sest see ei olnud väga magus ega liiga intensiivne. Kuigi mulle iseenesest Sauternes jt taolised dessertveinid meeldivad, ei suuda ma neid kunagi magustoidu kõrvale (foie gras kõrvale aga küll) tervet pokaali ära juua, sest see läheb liiga läägeks minu jaoks. Aga see dessertvein oli minu jaoks (ja magustoidu juurde) paraja magususega. Pudelile oli prantsuse keeles kirjutatud midagi umbes sellist, et "kes palju joob, see elab hästi", millele ettekandja ekstra tähelepanu juhtis. Sellist asja on muidugi puhas rõõm lugeda :):):)

Vaniljejäätise (hullult hea jäätis oli!!!) pani ettekandja soojale koogile lauas peale

ja valas kannust peale karamellikastme (mis oli ka jube hea)

Kook oli päris suur (no u selline nagu Cafe More's), niiet ma esimese asjana kohe mõtlesingi, et jube kahju, et mul seda seekord kellegagi pooleks teha ei õnnestu... Aga mulle magustoit meeldis - suussulavad suured pehmed hapukad õunatükid imehea vaniljejäätise ja karemellikastmega oli klassikaliselt hea kooslus. Taigna ääred olid ka mõnusad krõbedad, kuigi kohati natukene kõrbemaitsega, aga taigen õunte all oli niiskuse tõttu oma krõbeduse kaotanud ja pehmeks läinud, niiet see jäi minust taldrikule.

Magustoit oli igati hea, nagu ma juba ütlesin, ning see kombo on alati täiesti kindlapeale minek, millega ei olegi võimalik mööda panna, aga ehk ootaks Michelini tärniga kohalt midagi pisut innovatiivsemat ja huvitavamat kui prantslaste vana klassiku ekspluateerimist. Kui ma mõtlen nt mõnele Eesti fine-dining restoranile (nt Bordoo, Alexander), siis magustoidu nii erinevate komponentide kui ka serveeringu osas jääb Postres neile loomingulisuselt ikka alla. Tarte tatin vaniljejäätisega on selline korralik bistroo toit (retsept on olemas ka Kelleri nn bistroo-toidu raamatus "Bouchon"), mida Prantsusmaal enamikes kvaliteetsemates bistroodes endale tellida võib. Ehk siis oletame, et ma olen Michelini kohtunik ja peaksin andma tärne puhtalt magustoidu põhjal (jättes kõik muu kõrvale) ja võttes etaloniks Postrese tärni, siis need eelpoolmainitud Eesti restod võiksid vabalt 2 tärnikest ikka saada ...

Sellel pildil aga on gluteenivaba magustoit, millele ettekandja samuti alles lauas jäätise peale pani. Ma sellest lähemalt ei oska rääkida, sest ma olin oma hiigelsuure koogiga nii ametis, et ma isegi ei tundnud ampsu vastu huvi ...:) Aga olevat väga hea olnud ja hoolimata selle suurusest sai viimse kui tükini ära söödud

Ja nüüd siis lõpuks köögist ka:) Köögis oli 5 hästi toredat ja lahket kokka, kellega oli väga lõbus. Üks neist tegi (ilmselt tahtmatult) mulle veel elu komplimendi, küsides, kas ma olen ka industry inimene:):):)

Nõudepesijat mulle aga ei jäänudki silma. Ma ei imestaks, kui seal pesevad nõusid kokad ise nagu nii mõneski teises tipprestoranis (nt OLO v Oslos asuv Maaemo, kus Ranno praegu praktikal on ja millest ta oma blogis kirjutab).

Siit see tursk ilmselt tuligi ;-)

Tursk :)

Aga imemaitsev tarte tatin tehti valmis sellistes pottides. Õunte peal olevat lehetaigent nad ise ei tee, aga see on minu meelest ka ok, arvestades töömahukust ja et tegemist ei ole pagariäriga. Kuusjuures, mina ei tea ühtegi söögikohta Eestis, kes lehetaigent ise teeks...

Kõigepealt läksid potid pliidile küpsema

või hakkab lahedalt mullitama

ja siis pandi potid ahju

pärast ahjust välja võtmist pidi potti veits raputama ja siis ümber keerama

ja ongi järjekordne tagurpidi õunakook valmis:)

Nii palju siis köögist:) Mina oleks muidu jäänudki sinna jutustama ja pilte tegema, aga aeg pressis peale ja ma tõesti ei tahtnud jälle laevast maha jäämisega riskida (ma ei ole adrenaliinisõltlane siiski :)), siis tuli muidugi tahtejõud kokku võtta ja ära minna. Teenindajad, keda oli kokku u 5 (ja kahe ruumi peale oli inimesi heal juhul poole rohkem), aga olid ilmselt meie puhul juba lootuse kaotanud, et need inimesed üldse veel lahkuvad, niiet ära ei tulnud meid enam keegi saatma. Võib-olla see polegi neil ette nähtud, aga sellistes restoranides, kus sind uksel vastu võetakse, mantel kappi pannakse, lauda juhatatakse jms, on ootus- ja tavapäraselt keegi, kes sind pärast ära saadab, niiet see oli veits ootamatu, et kellelegi ei olnud isegi võimalik head-aega öelda ...:)

Teenindus oli muidu siiski igati tähelepanelik ja püüdlik. Veeklaas valati alati kohe jälle täis kui oli vaevu pooleni jõudnud, tutvustati toite ja näidati veinipudelit. Üks asi ainult oli, millest ma üldse aru ei saanud. Sõime parasjagu ühte käiku ja veinipokaal oli ka u poole peal, kui tuli üks poiss uue veiniklaasiga (ehk järgmise käigu juurde pakutava veini jaoks mõeldud klaasiga), et see minu ette lauale teiste asjade vahele pressida (ruumi eriti polnud, niiet tuli teisi asju liigutada, et uus pokaal lauale ära mahutada. Aga ju siis oli parasjagu õige aeg selleks, et see klaas lauale tuua - mina ei käi igapäevaselt Michelini tärniga kohtades ja ju sellel oli oma eesmärk ...:)

Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis mulle Postres meeldis - söök oli suurepärane, teendindajad (kokkadest rääkimata) sõbralikud ja abivalmid ning kokkuvõttes väga positiivne kogemus:)

Toiduelamused Helsingis vol 1

2012-01-15T19:53:00.000+02:00

Eelmisel nädalal käisin tervelt kaks korda Helsingis. Algselt oli küll plaan olla seal kolm päeva järjest, kuna aga ootamatud tööasjad tulid vahele, siis pidin kahjuks ühest päevast loobuma. Eriti kahju on aga lõunasöögist OLO-s, mis plaanide muutuse tõttu ära jäi ... Teisel päeval aga oli õnneks aega ka õhtust süüa ja käisime Michelini tärniga restoranis Postres, aga sellest räägin juba järgmises postituses pikemalt (ja põhjalikult!):)

Peab mainima, et mõlemad päevad Helsingis olid väga lahedad!:) Kolmapäeval olin seal taaskord toidublogijatega ja üks asi, mis selgeks sai, on see, et toidublogijad on täiesti teistmoodi inimesed:D Kui 99% naistest ilmselt ei jätaks paari tundi vaba aega kasutamata, et mõnda lähedalasuvat riidepoodi külastada, siis toidublogijad veedavad kogu vaba aja toidupoes igasugust põnevat toidukraami (nt sinised kartulid, väiktootjate juustud, kohapeal jahvatatud jahu jmt produktid, mida Eestis ei saa) kokku ostes ja viimaseks 15 minutiks tormavad veel raamatupoodi, et kokaraamatuid koju kaasa vedada. Kusjuures nii napilt laeva peale jõudmist pole mul veel kunagi olnud - vaevu veerand tundi enne laeva väljumist olime alles sadamas:):):)

Aga oli, mille nimel riskida, sest lisaks muudele ÄÄRMISELT VAJALIKELE :) asjadele ostisme Stockmanni raamatupoe muuhulgas tühjaks ka Prosper Montagne Larousse Gastronomique'ist (vähemalt riiulile ei jäänud enam ühtegi eksemplari), mis on minu arvates koos Escoffieri Le Guide Culinaire'i ja Harold McGee On Food and Cooking'uga kokanduspiiblid, mida mina igale toiduhuviliste inimesele soovitaks. Larousse'i nagu Escoffieri kõvakaanelisi teosedki lehitsen alati Pariisis käies, aga kuna need on ikka päris rasked ja ülekaal on niigi tänu kogu sellele toidule, mis vaja koju vedada, garanteeritud, siis on need raamatud alati minust poodi jäänud. Nüüd aga sai kohe pehmete kaantega Larousse'i ja täitsa siitsamast kodu juurest:) Loodetavasti järgmisel korral saan Helsingis olles lõpuks ka Escoffieri raamatu õnnelikuks omanikuks:) Igal juhul sain ma kahel päeval kokku Helsingi Stockmanni raamatupoest endale 4 uut teost, mis on ilmselt suurim arv kokaraamatuid, mis ma nädala jooksul ostnud olen:):):)

Tooidublogijatega käisime külas Soome suurimat toiduajakirja Maku väljaandval kirjastusel, kus meil oli ka ekskursioon nende suurejoonelistes fotostuudiotes. Sellest on aga kirjutanud Katrin juba väga huvitava ja kvaliteetsete piltidega loo ning kuna siin on tegemist spetsialistiga ehk ajakirjanik räägib ajakirja tegemisest, siis ma selle osa jätan südamerahuga ise vahele ja siia suurt midagi lisama ei hakka, vaid panen paar pilti fotostuudio rekvisiitidest (lauanõud, linikud jmt), mida oli toidu pildistamiseks ikka päris palju:)

Teine pikem peatus oli meil taaskord Eat&Joy's (suvel käisime seal ka), kes nüüd oma uutes suurtes ruumides kesklinnas asuva Kluuvi kaubanduskeskuse keldrikorrusel pakub üle 500 Soome väiketootja toodangut alates piima- ja lihatoodetest lõpetades aedviljade ja värske jahuga. Kusjuures, müüakse sõna otses mõttes värsket jahu, sest seda saab ise kohapeal pildil olevates veskites jahvatada. Kui paremal olevad pisikesed veskid on tavatarbijale mõeldud, siis keskmist suurt masinat kasutavad värske jahu saamiseks restoranid. Need paberkotid veski ees sisaldavadki erinevaid teravilju ning neid kotte on seinaääres veelgi.

Kui mu mälu mind ei peta, siis siin hoiabki Aki peos kahte erinevat sorti nisuteri - tavalist ja speltat

Kes ise kodus ei viitsi küpsetada, saab kaaluga kaasa osta värskelt jahvatatud jahust kohapeal ahjus valmistatud küpsetisi

Siin aga pilt nende Soome mõistes väga unikaalsest ahjust väljaspoolt

ja seest

Aga teine hiiglaslik ahi on veel - see on nii suur, et isegi inimene mahub sisse (sellest paremal olevast piklikust uksest) :)

Eat&Joy on loonud omale ka söögikoha, kus kogu pakutav toit on valmistatud nende poes müüdavast kaubast ehk Soome talupidajate ja väiketootjate toodangust.

Üks omanikke Aki Arjola imemaitsvate kohapeal tehtud jäätistega

Esimesel päeval Helsingis saime tuttavaks Soome toidublogija Jenniga (tema blogi asub siin). Tema soovitas õhtusöögiks restorani Kuurna, kuid paraku on see nii populaarne, et kohad tuleb pikemalt ette broneerida. Kes aga Soome minemas ja sellest varakult ette teab, siis saab sinna koha juba aegsasti kinni panna.

Magusad pähklid

2012-01-13T08:28:00.001+02:00

Järjekordsed maitsvad ja mõnusad pähklid, aga erinevalt nt meega pähklitest on need siin krõbedad, mitte kleepuvad. Väga head on muidugi mõlemad, aga nagu ikka - ühele meeldib ema, teisele tütar, niiet mina teen kodus mõlemat varianti.

250 g erinevaid pähkleid (pistaatsia-, sarapuu-, maapähkleid jt) ja mandleid
1 munavalge
1 spl vett
1 spl maisitärklist
2 spl tumedat pehmet suhkrut (nt tume rafineerimata roosuhkur, fariinsuhkur)
näpuotsatäis soola
0,5 tl kaneeli

Vahusta munavalge koos veega pehmeks vahuks. Lisa pähklid ja sega kuni need on munavalgega ühtlaselt kaetud.

Sega omavahel maisitärklis, suhkur, sool ja kaneel. Lisa pähklid ning sega kuni kogu kuivainesegu on pähklite küljes kinni.

Pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures u 20 minutit. Ära eriti üle 20 minuti hoia neid ahjus, sest mõned pähklid (nt sarapuupähklid) võivad siis mõrkjaks muutuda. Kui pähklid on u 10 min ahjus olnud, siis sega, et pähklid ühtlaselt küpseks. Jäta jahtuma.

Vahtrasiirupimaitseline juustukook

2012-01-11T22:33:00.002+02:00

Vahtrasiirupimaitselised küpsised tekitasid soovi sobitada nendega üks kook (ma tean, kõlab veits imelikult, aga mis teha), täpselt nii, nagu tänu iirikreemimaitselistele küpsistele sündis Bailey's juustukook, mis on osutunud ootamatult populaarseks:) Vahtrasiirupiga juustukook on aga sama hea ja kreemine nagu iirikreemimaitseline kook, niiet soovitan ka seda proovida ;-)

Põhi:
180 g vahtrasiirupimaitselisi küpsiseid
70 g sulatatud võid
60 g röstitud mandlilaaste v röstitud ja kooritud sarapuupähkleid

Täidis:
400 g maisestamata kohupiimapastat
100 g hapukoort
400 g mascarponet vm toorjuustu
2 muna ja 2 munakollast
1 kuhjaga tl maisitärklist
2,5 dl (250 ml) vahtrasiirupit
soovi korral paar spl mett v heledat rafineerimata roosuhkrut

Kate:
u 3 spl vahtrasiirupit
suur peotäis röstitud mandlilaaste

Kui kasutad mandlilaastude asemel pähkleid, siis koori need enne nii, nagu siin kirjas. Purusta küpsised ja mandlilaastud v pähklid köögikombainis ning sega sulatatud võiga. Pane segu 24 cm läbimõõduga küpsetusvormi põhja.

Vispelda toorjuust, kohupiimapasta ja hapukoor segamini, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, munakollased, maisitärklis ja vahtrasiirup. Kui soovid hästi magusat kooki, siis lisa ka mesi või roosuhkur, aga maitse enne toorjuustusegu, kui magusat juurde lisad. Vala juustukreem koogipõhjale ja küpseta fooliumi all 160 kraadi juures 1 h. Eemalda foolium ja küpseta veel 15 minutit. Lase jahtuda ning enne serveerimist nirista koogile vahtrasiirupit ja puista peale röstitud mandlilaastud.

Mozza

2012-01-10T22:10:00.001+02:00

Eesti Maitsed Täna on nüüdseks jõudnud ka alles sügisel avatud Mozzasse. Selle projekti raames pakub Mozza kitsejuustu-ürdi, tomati-apelsini ja kanamaksa-metsapähkli määrdeid, mis serveeritakse grillitud ja enne lauale toomist üle röstitud täistera-ciabatta viiludega, et igaüks saaks ise endale meelepäraseid bruschetta'sid valmistada. Mozzat ja selle kõrval asuvat restorani Museum juhtiva Imre Kose arvates on eriliselt lahe kombo, mida ka kliendid väga armastavad, just kahe esimese määrde ehk kitsejuustu ja tomati-apelsini kreemide kooslus. Aga seda saate juba ise proovima minna, kuidas need maitsed tervislikul röstleival kokku sulavad ;-)

Koos pokaali Alsace'ist pärineva Grüner Silvaneriga on bruschetta komplekt 7.20 eurot

*Kaks esimest pilti on tehtud Lauri Laane poolt.

Mozza on Vahemere hõngu ja köögisuunitlusega lounge'i tüüpi koht, mis jagab restoraniga Museum nii kööki kui ka peakokka. Mina sattusin Mozzasse esimest korda sügisel koos toidublogijatega, et enne kinno minekut natukene juttu rääkida ja veini juua. Et aga kogu pakutav kraam, mida Imre meile tutvustas, tundus eriliselt ahvatlev, siis otsustasime kamba peale ära proovida praktiliselt kõik suupisted ja ka pearoad, niiet oleksime äärepealt kinno hiljaks jäänud ... Pärast seda õhtut võis aga nii mõnegi toidublogija FB seinalt lugeda vaimustavaid õhkeid Mozza köögi aadressil :) Igal juhul väga tore, kui mõni söögikoht tekitab inimestes selliseid siiraid positiivseid emotsioone!

Süüa saab Mozzas ka praadi (nt lambakoot, siig, vasikamaks, antrekoot) ja väheke teistmoodi suppe (musta läätse leem röstitud pardi ja kukeseentega ning kikerherne kreemsupp sooja õuna-kreekapähkli salatiga), aga Eesti kontekstis mõjub üllatavalt värskendavalt eelkõige nende salatilett, kus meelepärasest värskest ja marineeritud kraamist saab endale ise salati komplekteerida. Sööja saab valida endale sobiva salatipõhja ja kastme, mis purgiga eraldi juurde antakse, ning siis sinna peale igasuguseid muid lisandeid, nagu nt paremal olev salat,

kus rohelisel salatil on marineeritud peet, marineeritud mozarellapallid, Parma singiga melon ja vürtsikas suitsurostbiif. Pole üldse paha!:D Mul küll viimasel ajal (no isegi juba mitu kuud) salati isu absoluutselt ei ole, aga sellise salati vastu poleks isegi mul mitte midagi:)

Eriti, kui näed sellist kaussi - hea meelega muidugi paluks selle tervenisti endale :D Ma ei saa midagi parata, aga minul isiklikult võtab selline kausitäis liha põlved nõrgaks :)

Aga lisaks suitsusele rostbiifile saab valida ka grillitud ja marineeritud seeni, marineeritud oliive ürtidega, tsitruse marinaadis krevetisabasid, vutimunaga heeringat, parmesanilaaste, kuivatatud tomateid, Parma sinki, erinevaid Itaaliast toodud mozarellasid jms. Ühele neist mozarelladest antakse siinses köögis juurde mõnus lepasuitsumekk ;-) Kastmetest aga saab võtta nt kukeseene-ürdikastet, jogurtikastet värske kurgi ja mündiga, kirsi-balsamicokastet jne.

Ja lisandeid saab võtta ka eraldi suupistetena väiksemates kaussides

Nt kui ma täna ühe oma hea sõbraga Mozzas lõunal käisin, siis sõime eelroaks veini kõrvale marineeritud krevetisabasid

ja Melanzane-tüüpi ahjus küpsetatud baklažaaniviile tomati ja mozarellaga

Mozza on minu teada ainus koht Eestis, kus saab süüa Burrata't - kreemise sisuga mozarellat, mis tõesti sulab suus. Kusjuures, ei saa jätta mainimata, et ka siinkandis on juba piisavalt inimesi, kes oskavad seda hinnata - nädalas süüakse seda juustu Mozzas umbes 5 kg! :)

Minule meeldivad eriti aga Mozza krõbeda koorikuga värsked saiad, mis lõuna ajal, kui esimesed külastajad saabuvad, on veel ahjusoojad. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis saanud kuskil paremat saia, mis oleks sellise täiusliku krõbeda koorikuga, et juba esimese ampsuga tekib tunne, et oleks Pariisis ja sööks hoopis värsket boulangerie'st ostetud sooja baguette'i. Kusjuures eriliselt hea on see sai Mozza pestoga, mis erinevalt tavalistest ehk poe pestodest kodusele isetehtud pestole küll alla ei jää:)

Imre on ise ka nende küpsetistega rahul ja põhjusega :)

Ka grissini'd on ise tehtud ja värsked. Nii suuri saiapulki vist ikka poest ei saa või mis? :)

Vot selline päikseline Vahemerehõnguline oaas on vanalinna äärele tekkinud, kus soe ja sõbralik teenindus paneb I-le veel täpi peale:) Lõpetuseks aga mõned pildid interjöörist, et need, kes Mozzasse veel jõudnud ei ole, teaks, mis ees ootab :)

Basiilikumuffinid kuivatatud tomatite ja juustuga

2012-01-10T12:12:00.000+02:00

Vaja läheb:
1 pk (360 g) Vilma muffinipulbrit basiilikuga
500 g maitsestamata jogurtit, keefiri v petti
1 dl sulatatud võid
5 suuremat kuivatatud tomatit õlis
100 g riivitud juustu

Sega jogurt vm piimatoode, 50 g riivjuustu ja peenelt hakitud tomatid muffinipulbriga. Kui kasutad kuivatatud tomateid, mis ei ole õlis, siis võid sulatatud võid natukene rohkem panna. Sulata või ja lisa muffinisegule.

Pane segu muffinivormidesse. Kuna sellest pulbrist tehtud muffinid kerkivad vähem, kui tavalised, siis võid vormid ääreni täis panna, mitte ainult 2/3 ulatuses täita nagu tavaliste muffinite puhul reeglina teha tuleb. Raputa muffinitele peale ülejäänud riivjuust ja küpseta ahjus 190 kraadi u 20 minutit, kuni muffinid on ilusad kuldpruunid ja sisse torgatud tikk jääb kuivaks. Võta muffinid ahjust, lase vormis natukene aega taheneda ja tõsta siis restile jahtuma. Sellest kogusest saime 17 muffinit.

Mee-kaneeli pähklid

2012-01-09T11:32:00.002+02:00

Ühed hästi head magusad pähklid väikese soolase nüansiga :)

200 g erinevaid pähkleid (India, pistaatsia-, sarapuu- jm pähkleid) ja/või mandleid
1 spl pehmet heledat pruuni suhkrut
1 spl võid
0,5 spl kaneeli
1 spl vedelat mett
Maldon soola

Pane pann keskmisele kuumusele ja kuumuta sellel pähkleid pidevalt segades u 3 minutit. Sega juurde või, suhkur, kaneel ja mesi. Kuumuta veel mõned minutit pidevalt segades kuni suhkur sulab ja karamelliseerub. Vala pähklid küpsetuspaberile ja jäta jahtuma. Pudista näppude vahel pähklitele natukene Maldon soola.

Suitsukana-kodujuustu quiche

2012-01-07T16:02:00.000+02:00

Ma ei hakka pikalt jutustama, sest pean kohe varsti sadamasse minema, et Stockholmi sõita, aga JUBE HEA PIRUKAS on!!! Proovige järgi, kui ei usu ;-) Ilusat nädalavahetust kõigile!!!

Ahjaa, pildid tegi taaskord Zoran :)

Põhi:
2,5 dl riisi- v nisujahu (pildil oleva piruka põhi on riisijahust)
75 g võid
1 dl kodujuustu
(0,5 tl soola)

Täidis:
3 muna
250 g kodujuustu
200 g suitsukana
2 spl magusat tšillikastet
50-100 g riivitud juustu
hakitud tilli v tüümianilehti

Näpi omavahel segamini põhja koostisosad, tee nendest pall ja keera kilesse. Pane tainas vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Külmast võttes suru taigen ettevalmistatud 24 cm lahtikäiva koogivormi põhja ja servadele. Kuumuta ahi 200 kraadini. Küpseta põhja 10 minutit.

Tükelda kana ja sega omavahel kõik täidiseained. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta veel 25-30 minutit. Pirukas on kõige parem soojalt.

Mõrumagus šokolaadimousse

2012-01-06T09:46:00.000+02:00

Vaatan, et praegune on mul juba viies (!) šokolaadivahu retsept siin blogis, aga šokolaadimousse lihtsalt on selline täiesti eriline ja hõrk magustoit, millest kunagi küll ei saa, kuid mis on samas lihtne ning mille erinevaid variatsioone on põnev katsetada. Seekordne mousse'i retsept on pärit Suurest kokaraamatust.

300 g tükeldatud mõru šokolaadi (kasutasin Odense 55 %-ilise kakaosisaldusega küpsetusšokolaadi)
45 g võid
5 muna (kollased ja valged eraldi)
4 spl peensuhkrut
200-240 ml vahukoort (retseptis oli 240, ma kasutasin 200)
1 tl vaniljeekstrakti v 1 Tonka uba

Šokolaaditükid ja või kaussi ning pane veevannile sulama. Lase natukene jahtuda.

Teise kaussi pane munakollased, 2 spl suhkrut ja aseta samuti veevannile. NB! Kausi põhi ei tohi veega kokku puutuda. Vispelda, kuni munakollased on soojad. Vala munakollased kaussi ja mikserdage suurel kiirusel, kuni segu on õhuline ja hele. Sega vaht ettevaatlikult šokolaadi hulka.

Puhtas kausis vahusta munavalged koos ülejäänud 2 spl suhkruga, kuni moodustuvad tugevad tipud. Sega vaht aeglaselt ja õrnalt šokolaadisegu hulka.

Vahusta vahukoor koos vaniljeektraktiga jääle asetatud kausis, kuni moodustuvad pehmed tipud, ning sega ettevaatlikult šokolaadisegu hulka. Kui kasutad vaniljeekstrakti asemel Tonka uba, siis riivi see hästi peenelt ja lisa samuti šokolaadisegule.

Tõsta vaht serveerimisnõudesse v suurde kaussi. Kata kaane v kilega ja jäta vähemalt 2 tunniks külma seisma v kuni vaht on tahenenud. Soovi korral kaunista šokolaadilaastudega.

Spinati-juustupirukas

2012-01-04T15:36:00.000+02:00

Spinat kombineerituna juustuga ja eriti veel piruka sees mulle väga meeldib:) Ja seda sõltumata aasta-ajast v söögikorrast, st spinatipirukas sobib minu arvates igati hästi ka hommikusöögiks. Soojal valgel suveõhtul on spinati-juustupirukas ideaalne külma valge veini v rose'ga, samas aga külmal talvel saab seda nautida mõnusa tummise punase veiniga - absoluutselt igal aastaajal ja igas kohas olen valmis spinatipirukat sööma:)

See siin on eriliselt maitsev pirukas, mida mu õed Ulvi ja Karina päris tihti küpsetavad ning mis mulle nii meeldib, et ma seda alati kohe mitu tükki ära söön:) Eriti hea on pirukas soojalt, aga ka külmana pole tal viga. Viimati Ulvi pool oli see küpsetis üleeilne(!) ja ma sõin ikka kolm tükki:) Parem aga jätan mainimata, kui palju ma värskelt ahjust tulnud pirukat Karina sünnipäeval sõin ...:)

Kui nende kahe spinatipiruka puhul, mille retseptid mul siin juba on, on täidist oluliselt rohkem, siis praegusel on täidise-taigna proportsioon natukene teine. Samas on piruka põhi aga nii mõnusalt krõbe ja siiski piisvalt õhuke, et ma isegi ei pane seda pahaks:)

Taignas võid kasutada ka ainult tavalist nisujahu, aga parima põhja saad, kui tavalist ja täistera nisujahu on pooleks. Kui soovid gluteenivaba pirukat, siis asenda nisujahu riisijahuga (alumisel pildil olev pirukas on riisijahust põhjaga).

Põhi:
100 g võid
50 g riivitud juustu
1 dl nisujahu ja 1 dl täistera nisujahu või 2 dl riisijahu
2 spl külma vett

Täidis:
200-250 g spinatit
200 g feta juustu
2 dl (vahu)koort v piima
3 muna
50-100 g riivitud juustu
värskelt jahvatatud musta pipart

Põhja jaoks sega riivjuust jahudega ja näpi juurde või. Lisa vesi ja sega taigen ühtlaseks. Suru taigen 24 cm läbimõõduga ettevalmistatud vormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 200 kraadi juures u 10 minutit.

Kui kasutad külmutatud spinatit, siis lase sellel sulada, nõruta sõelal ja pigista üleliigne vesi välja. Värsket spinatit võid soovi korral aga enne blanšeerida. Selleks lase vesi keema, pane spinatilehed sisse paarikümneks sekundiks ning tõsta need siis vahukulbiga jääkuubikutega vette. Nõruta spinatilehed ja pigista üleliigne vesi välja. Haki spinat peeneks (ka külmutatud spinat võib olla tervete lehtedena).

Hakitud spinat sega tükkideks hakitud v murendatud feta, koore v piima, riivitud juustu ja kergelt lahtiklopitud munadega. Maitsesta värskelt jahvatatud musta pipraga. Vala eelküpsetatud pirukapõhjale ja küpseta veel 20-30 minutit kuni täidis on hüübinud. Lase pirukal vormis jahtuda ja taheneda enne, kui selle lahti lõikad.

Ülemine pilt on Karina tehtud pirukast, kus meil oli kahekordne kogus e terve ahjuplaaditäis. Kui sa kasutad aga 24 cm läbimõõduga vormi, siis on pirukas väheke paksem, nagu alloleval pildil näha on:)

Tom Kha Gai supp

2012-01-03T14:56:00.000+02:00

Tom Kha on üks minu lemmik-suppe, mis Aasias sööduna võtab reeglina juba esimesest suutäiest alates pisara silmist ja paneb suu õhkama, aga see siin on üsna leebe variant - pean ju ometi söögitegemisel teiste inimestega ka arvestama:) Üks sarnane vürtsikas kookospiimaga kanasupp siin blogis juba on, aga Tom Kha Gai on ikkagi klassika, mida ma ise päris tihti teen, niiet tahaks ikkagi blogis selle supi retsepti ka jagada:)

Mis puutub eksootilisena paistvatesse galangali, laimilehtedesse ja sidrunheina, siis neid kõiki saab osta Stockmannist 100 grammiste pakkidena, millest jätkub päris pikaks ajaks, mis aga igaüks maksab vaid 1 euro ja midagi peale. Ehk siis tegelikult on need kolm asja tänasel päeval mitte ainult lihtsalt kättesaadavad, vaid ka juba väga taskukohased, sest sellistest 100 grammistest pakkidest saab ikka tükk aega suppe jm vürtsikaid aasiapäraseid toite teha:)

Müügil on ka spetsiaalsed maitseainesegud, millega Tom Kha eriti kiirelt valmis saab, aga esiteks pole pulbriga asi kunagi see, mis nö õigetest asjadest tehtu, ja teiseks on selles segus ka keemiat, nt säilitusained, sees (ma just hiljuti lugesin ühte pakendit huvi pärast), niiet soovitan ikka päris koostisosi kasutada. Retsepti koostisosade loetelu on küll suhteliselt pikk, aga tegelikult läheb supi tegemine väga kiirelt ja on ikka hästi lihtne. Minu tutvusringkonnas valmistavad seda ka inimesed, kes muidu eriti süüa ei tee:)

Supi jaoks on vaja:
500 ml kanapuljongit
800 ml kookospiima
2 peenelt hakitud šalottsibulat
1 peenelt hakitud küüslauguküüs
15 g galangali
sidrunheina (kui on värske, siis 2 vart; kui kuivatatud, siis u peotäis)
1 suur punane tšillikaun, peenelt hakitud, koos seemnetega
3 kaffiri laimilehte, väikesteks tükkideks rebitud
300-400 g väikesteks (u 6 mm paksusteks) tükkideks hakitud kanafileed
200 g värskeid hakitud seeni
2 spl laimi v sidrunimahla
0,5-1 spl kalakastet
3 spl koriandri lehti ja varsi, hakitud 2 cm tükkideks
soola (soovi korral)

Mina kasutasin seekord enda keedetud kanapuljongit, seega võtsin u liitri ja redutseerisin seda u poole liitrini, et maitse oleks tugevam. Kõigepealt panegi kanapuljong ja kookospiim potti ning lase keema tõusta. Lisa šallotsibul, galangal, sidrunhein, tšillikaun ja laimilehed. Lase keema, lisa kana ning lase uuesti keema tõusta. Soovi korral võid kana ka pannil enne supile lisamist kergelt pruunistada.

Keeda madalal kuumusel u 5 minutit, lisa seened ning keeda veel 2 minutit. Kontrolli, kas kana on küps - kui jah, siis võta pott tulelt. Sega sisse laimimahl, kalakaste ja värske koriander. Vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri koos keedetetud riisi v riisinuudlitega.

Sellest kogusest saab peaaegu kolmeliitrise potitäie suppi, mis minu arvates on väga hea ka järgmisel päeval, kui maitsed on veelgi tugevamaks muutunud, eriti käib see aga vürtsidega kookospiima sees seisnud kanatükkide, seente ja riisinuudlite kohta, niiet soovitan esimesel päeval ülejäänud riisinuudlid supi sisse segada:)

Vürtsikas porgandikook

2012-01-02T10:39:00.002+02:00

IMEILUSAT JA ÕNNELIKKU UUT AASTAT!!!

Selle aasta kõige viimane kook oli üks mõnus vürtsikas porgandikook, mille ma tegin aastavahetuse peoks. Porgandikook on päris suur, sellest kogusest jätkus kahte piklikkusse vormi (üks neist oli 28 cm ja teine 18 cm pikkune), aga tegelikult piisaks ka ainult suurest vormist. Võid kasutada ka ümarat vormi, kuid see peaks olema üsna kõrge ja vähemalt 22 cm läbimõõduga. Kui sul aga pole 20 sööjat, siis peaks poolest kogusest ilusti piisama. Just selle peo pärast on koogist ka pildid ilma katteta, sest nii oli seda mugavam fooliumisse keerata ja transportida. Samas on aga tegemist hästi mahlase koogiga, mille puhul glasuur ei olegi väga oluline. Pildid tegin väiksemasse vormi tehtud porgandikoogist.

Kook:
300 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
1 tl jahvatatud muskaatpähklit
3 tl piparkoogimaitseainet (võid asendada ka 2 tl kaneeliga)
150 g pruuni pehmet suhkrut (nt fariinsuhkur, melassi- v muu tume rafineerimata roosuhkur)
200 g riivitud porgandit
4 muna
250 g hapukoort
240 ml taimeõli

Vormi põhja pane küpsetuspaber, ääred määri võiga ja puista üle jahuga.

Sõelu jahu, küpsetuspulber, sool ja vürtsid suurde kaussi, lisa pruun suhkur ja riivitud porgand ning sega korralikult läbi.

Teises kausis sega kokku hapukoor, munad ja õli ning vahusta kergelt. Lisa jahu-porgandisegu ning sega ühtlaseks. Tõsta taigen ettevalmistatud koogivormi ja silu pind.

Küpseta 160 kraadi juures 1 h ja 15 minutit e kuni koogi sisse torgatud tikk jääb puhtaks. Lase 10 min vormis seista ja tõsta siis restile jahtuma.

Katteks sobivad nii kohupiimapasta kui toorjuust (või nende segu), kuhu on sisse riivitud natukene apelsinikoort ja lisatud apelsinimahla, mett ja/või vahtrasiirupit.

Dipikastmed baklažaanist ja paprikast

2011-12-30T18:42:00.001+02:00

Pärast jõulusööminguid soovitan aastavahetuse lauale kahte hästi maitsvat, aga lihtsat ja tervislikku dipikastet, mis sobivad söömiseks nii rukkikõrsikute kui ka leiva-, lavaši- jm krõpsudega. Ja loomulikult soovin kõigile tõeliselt lõbusat aastavahetust! :)

Baklažaanidipp:

1 baklažaan
1 spl extra virgin oliiviõli (soovi korral)
1 spl sidrunimahla
1 spl petersellilehti
1 spl tahinit
soola, pipart

Paprikadipp:
1 paprika
1 küüslauguküüs
30 g jahvatatud mandleid
1 spl extra virgin oliiviõli
soola, pipart

Torka baklažaan kahvliga läbi ja pane koos paprikaga 200 kraadi juures ahju küpsema. Küpseta baklažaani kuni see on pehme, paprikat aga seni, kuni selle nahk mullitab.

Baklažaanil võta lusikaga koore seest sisu välja ning purusta blenderis sidrunimahla, petersellilehtede, tahini, soola ja pipraga ühtlaseks. Soovi korral lisa ka oliiviõli.

Eemalda paprikalt nahk ja blenderda koos küüslauguküüne, jahvatatud mandlite, oliiviõli, näpuotsatäie soola ja pipraga ühtlaseks.

Leivakrõpsud

2011-12-30T18:09:00.000+02:00

Leivakrõpsud on eriliselt heaks tervislikuks, maitsvaks ja väherasvaseks alternatiiviks muudele krõpsudele. Ja nende tegemiseks läheb ainsa koostisosana vaja tervet leiba. Leib võib olla ka seemnetga, samuti rosinate ja/või pähklitega - kõik variandid sobivad hästi. Terve leivapätsi leidmisega poest on küll raskusi, sest enamik leibu on reeglina müügil juba viilutatult. Niiet kui sa just ise v mõni su sõber leiba ei küpseta, siis päästab hädast välja nt Kalamaja Pagarikoda:)

Leib tuleks enne viilutamist panna sügavkülma. Külmunud leival lase natukene (u pool tundi) sulada ja lõika seejärel leivast imeõhukesed viilud. Eriti ilusad ühtlased õhukesed viilud saab, kui kasutada viilutajat.

Laota leivaviilud ahjuplaadile ilusti üksteise kõrvale ja küpseta ahjus 150-160 kraadi juures u 10-15 minutit. Küpsemisaeg sõltub sellest, kui õhukesed viilud said. Sellised kodused leivanoaga lõigatud viilud, nagu pildil, tahavad u 15-20 minut ahjus olla. Kontrolli leivaviile, kui need on u 10 min ahjus olnud, võta juba kergelt pruunistunud krõpsud välja ning pane ahjuplaat koos ülejäänutega ahju tagasi. Otseselt pruunistada krõpse ei olegi vaja - piisab sellest, kui ääred hakkavad kergelt pruunikamaks muutuma, sest kui krõpsud on üleni pruunid, siis on need reeglina juba liiga kõvad ja neid on ebamugav süüa.

Leivakrõpsude juurde sobivad erinevad dipikastmed (nt avokaadost, paprikast, baklažaanist), aga parimad on need lihtsa hapukoorest kastmega, kuhu on sisse segatud majoneesi või veits sinepit, purustatud küüslauguküüs ja hakitud tilli.

Kookostrühvlid

2011-12-28T18:00:00.000+02:00

Kui ma suvel kirjutasin purukoogist, mis on tõeline koogi kiirabi, siis seekord võiks mu postituse nimi vabalt olla ka "Kommi kiirabi" v hoopis "Kingi kiirabi", sest need on nüüd küll kõige lihtsamad trühvlid, mida ma teinud olen. Selleks tuleb aga appi võtta Odense kookosmass:)

Odense konsistentsilt natukene martsipani meenutav kookosmass on minu arvates ideaalne täidis kommidele/trühvlitele, sest erinevalt nt martsipanist ei ole see väga magus. Mulle meeldib seda kookosmassi ka paljalt süüa, aga tumeda šokolaadiga koos on see eriliselt maitsev. Koos tumeda mõru šokolaadiga meenutavadki need kommid üht mu lemmik šokolaadidest - tumeda šokolaadiga Bounty't (see punase, mitte sinise paberiga Bounty). Ainult et erinevalt Bounty'st ei ole Odense kookosmassis mitte terveid kookoshelbeid, vaid see on ühtlane suussulav segu.

Kasutasin seekord 70 %-ilist tumedat mõrušokolaadi, mis minu arvates on kookosmassiga perfect match, aga sobib nii väiksema kakaosisaldusega tume šokolaad kui ka piimašokolaad, kui sulle viimane rohkem meeldib v tahad magusamaid komme. Kui aga soovid natukene varieerida, siis võta kas mandel, sarapuupähkel, (alkoholis leotatud) kuivatatud jõhvikas vmt ja keera see kookosmassist palli sisse.

Vaja läheb:

200 g Odense kookosmassi

100 g šokolaadi

soovi korral kookoshelbeid

natukene õli

Tee kookosmassist meelepärase suurusega pallikesed, samal ajal aga pane šokolaad veevannile sulama. Kasta pallid (nt kokteilitikuga) sulatatud šokolaadi sisse ja pane taldrikule tahenema. Et komme oleks hiljem parem kandikult kätte saada, võid selle enne õliga määrida. Mul tuli kokku 18 kommi.

Peale raputa soovi korral kas kookoshelbeid, pähklipuru, hakitud kuivatatud jõhvikaid vms. Lase külmas vähemalt paar tundi seista, kuni šokolaad on hangunud.

PS Kahjuks on meepotis tilk tõrva - nimelt sisaldab kookosmass täiesti ootamatult ka nisjuahu, niiet gluteenitalumatusega inimesed peaksid ettevaatlikud olema ...